Tallinna ajalooliste tänavanimede ennistamine jäi taasiseseisvumise ajal pooleli, saabuva vabariigi aastapäeva puhul tasuks mõelda, kuidas see töö lõpuni viia.
Tallinna tänavanimesid korrastati suurelt laulva revolutsiooni ajal ja taasiseseisvumise algul. Mäletan seda asjalikkust ja õhinat, millega taastati ajaloolisi nimesid ja kõrvaldati nõukogude pärandit. Linna palgest kadusid Marx, Lenin, Fedjuninski jt nimed. Asemele tulid suu- ja eestipärasemad – Sõle, Rävala, Paekaare… Ennistati ajaloolisi nimesid. Näiteks J. Kreuksi tänavast sai W. G. Kentmanni tänav. Muide, saksa okupatsiooni ajal kandis see riigimarssal Hermann Göringi nime, nagu Narva maantee oli Adolf Hitleri tänav. Taasiseseisvumise ajal läbisid uuenduskuuri peaaegu kõigi linnaosade tänavanimed.
Ehitaja oli tegija
Erandi moodustab vast Mustamäe. Me oleme sealsete nimedega harjunud, kuid nimekorrastustöö tuleks ehk sealgi lõpule viia. Näiteks Ehitajate tee kandis kuni 1963. aastani Haabersti tee nime. Tee viis Nõmmelt Haaberstisse, seetõttu oli nimi igati arusaadav. Paraku oli selleks ajaks Nõukogude Liidus välja kuulutatud kommunismi ehitamise suurejooneline kava. Ehitaja oli tol ajal mitmeti märgilise tähendusega. See oli nii maja- kui ka kommunismiehitaja võrdkuju. Pealegi elas Mustamäe esimestes majades palju ehitajaid. Nemad olid sageli esimesed korterisaajad. Nüüd ei ole kommunismiehitamist ja ehitajaid sellel tänaval peaaegu ei ela. Ilmselt oleks aeg kaaluda tänava ajaloolise nime taastamist. Haabersti tee, mis ulatuks Nõmmelt Paldiski maanteeni.
Sisseränne ülistas sõprust
Samalaadne lugu on Sõpruse puiesteega, mis 1958. aastani kandis Endla puiestee nime. Nimi Sõpruse pidi linna tänavapilti kinnistama proletaarse internatsionalismi ideed. Tollel ajal propageeriti innukalt rahvaste sõprust, sest tegemist oli suurima muulaste tulvava sisserände aastatega. Igal aastal tuli Eestisse parema elu otsinguil kümneid tuhandeid inimesi. Eelkõige Venemaalt. Toona tekitas erilist nurinat, et mujalt tulnud umbkeelsed inimesed said uutes elurajoonides korterid eelisjärjekorras. Ilmselt tuleks kaaluda ka selle tänava nime ennistamist või sobilikuma nime leidmist. Endla tänava ja Endla puiestee samaaegne esinemine võib tekitada segadust.
Omamoodi nõutuks teeb A. H. Tammsaare ja E. Vilde tee. Kui Tartus on O. Lutsu tänav, siis on see arusaadav. Selle tänava kivid ja majad ehk mäletavad armastatud rahvakirjanikku. Mustamäel ei ole Tammsaare ja Vildega mingit pistmist. Nad on Mustamäega sama palju seotud kui pingviinid ja jääkarud.
Tegemist on tavalise nõukoguliku tavaga. Kui keegi on tähtsaks kuulutatud, nimetatakse tema auks kolhoos, laev, tänav või linn. Kolhoos on tänaseks likvideeritud, laev on läinud vanarauaks – tänav on jäänud. Mõlemal kirjamehel on Tallinna kesklinnas suurepärased mälestusmärgid. Nimeline tänav suurpaneelidest elamurajoonis ei anna midagi juurde. Pigem mõjub võõristavalt, nagu kunagi A. Herzeni ja P.Tšaikovski kõrvaltänavad Kopli kandis.
Puiestee ilma puudeta
Herzeni ja Tšaikovski hea nimi on päästetud, Tammsaare ja Vilde ootavad oma aega. Omaette lugu on Akadeemia teega. See tee ei vii akadeemiasse, vaid endisesse Coca Cola tehasesse. Algatuseks oli seal kunagi ENSV Teaduste Akadeemia ühiselamud. Hiljem ehitati mõned instituudid. Praegu on selle tänava ääres elurajoon, Tallinna Tehnikaülikool, katlamaja ja mõned tehased. Võiks mõelda, kas nimi on sobilik.
Erilist kimbatust tekitab meile Vabaduse puiestee. Suurejooneline tänav kannab seda nime 1927. aastast (aastatel 1940-41 21. juuni puiestee), kuid 2002. aastal raiuti kõik puud maha. Sellest ajast on meie rohelises pealinnas tegemist ilmselt Euroopa, kui mitte maailma kõige pikema puiesteega, kus pole ühtegi puud. Ilmselt tuleb tänav ümber nimetada, reklaamida rahvusvaheliselt suure veidrusena või kanda omanäolisena Guinnessi rekordite raamatusse.
