Pealinnast: Monopolide seadus – hunt lambanahas?
21.06.2010 Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Riigikogus äsja vastu võetud nn monopolidevastane seadus peaks lubaduste järgi justkui tooma õnne iga eestlase õuele, sest vee ja sooja hind kukub mürinal, rääkimata muudest monopoolsete teenuste hindadest. Samas ei torma ükski monopol täna kinnitama, et seaduse mõjul nende teenuste hinnad tõepoolest alanevad.
Paradoksaalselt viitab osa eksperte sellele, et vee hind võib näiteks Tallinnas ja mujalgi Eestis hoopistükkis tõusta, sest hindu hakatakse arvestama objektiivsete kulude alusel. Põhjus on ka see, et nn kodutarbijale ei saa justkui tulevikus enam müüa odavamalt vett kui ettevõtetele. See võib aga paratamatult kaasa tuua hinnatõusu pigem eratarbijatele, mitte vastupidi.
Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapp on juba varem meedias viidanud, et Tallinnas võib vee hind seetõttu tõusta eratarbijale koguni 40%. Täna tundub, et selle seadusega tõukavad «meie päästjad» meid kõiki hoopis vihma käest räästa alla.
Eraldi miljoni dollari küsimus on aga see, et miks oli siis üldse vaja AS-i Tallinna Vesi omal ajal maha müüa, kui nüüd, ligi kümme aastat hiljem on väidetavalt muu hulgas just ühe veefirma ohjamise nimel vaja võtta vastu eraldi seadus.
On ju täiesti ajuvaba, et üks ja sama poliitiline jõud müüb monopoolses seisundis ettevõtte hurraaga maha ja siis, ligi kümme aastat hiljem tuleb idee peale, et on ehk vaja monopole ohjama hakata. Kõik see meenutab kangesti üht vana lugu Armeenia komsomolist, mis ise endale tõkkeid seab, et neid siis edukalt ületada…
Kolmandaks – järelikult on siis juba aastaid üle Eesti kõik hinnad kontrolli alt väljas, aga kes sel juhul selle vahepealse perioodi eest vastutab? Tundub, et monopolide olemasolu avastati Eestis mõnede poliitikute poolt üleöö, valimiskampaania peastaabis.
Monopolide hilisema reguleerimise asemel oleks olnud palju lihtsam neid erastamise laineharjal mitte maha parseldada.
