“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Kui meri kaldast võitu saab (0)
25. aprill 2006

Kui olete viimastel aastatel sattunud Kakumäe poolsaare tippu, olete ilmselt olnud tunnistajaks, kuidas meri on maast võitu saanud ja ähvardab peagi enesele haarata kogu poolsaare tippu viiva tee.

Mina ei ole veel nii vana, et öelda: «Kord olid ajad, kus…» Aga isegi mina mäletan aegu, mil sealses teeservas seistes oli minu ja mere vahel kümneid puid, hiiglaslik rändrahn, mille otsa lastele meeldis ronida, ja selle taga veel lambakarjaga heinamaagi.

Täna on seal vaid meri. Suur rändrahn on nüüdseks pangalt alla kukkunud ja taandub iga aastaga üha enam merre. Meri on võtnud endale puud ja maapinna ning noolib autoteed, mis praeguseks on merest vaid kümne meetri kaugusel. Ning see vahemaa väheneb iga päevaga.

Kakumäe elanikud on mere pealetungi pärast muretsenud juba mõnda aega. On neid, kes näevad, kuidas meri iga aastaga üha enam ähvardab nende kinnisvara. On neid, kes kardavad ilma jääda ainsast kodumajani viivast teest, mida mööda liigub harv ühistransport. On neid, kes kardavad, et Kakumäe poolsaare tipu panka tabab Merirahu rajooni kalda saatus – betoonist kaitsevall. Ja kõik need mured kasvavad iga päevaga.
Neile probleemidele ei saa ilmselt lahendust pakkuda ükski amet, kohalik omavalitsus ega ka ministeerium. See on koht, kus oleks vaja kõikide koostööd.

Esiteks transport. Mere pealetungi senise tempo juures tuleb peagi lõpetada raskete liiklusvahenditega sõitmine poolsaare tipu ringteel. Seega ei pääseks sinna enam ei kaubaautod ega liinibussid ning peagi ka mitte sõiduautod.

Teiseks tee-ehitus. Vana tee ohtlikuks muutumisega tekib karjuv vajadus uue ligipääsutee järele. Ilmselt saab seda lahendada ka kehtivate planeeringute raames, kuid vajalikuks võib osutuda uue planeeringu kehtestamine. Viimane tähendaks aga pea kahe aasta pikkust protsessi, millega mere pealetungi tempot arvestades tuleks alustada juba praegu.

Kolmandaks kinnisvara. Kui kuskil meri taandub ja enese alt uut maad vabastab, kuulub see riigile. Mis saab aga maast, mille meri enesele võtab? Kas see on vaid kinnisvara omaniku risk? See küsimus vajaks ilmselt debatti.

Neljandaks kinnisvaraarendus. On küllaga neid ettevõtjaid, kes sooviksid ehitada ka piirkonda, kus meri iga aasta sammukese maad enesele võtab. Lühiajaliseks kinnisvaratehinguks pole see paha. Ostja ju ei näe mere pealetungi, kuid kümmekond aastat hiljem pole tal enam kelleltki abi loota. Seega kerkib küsimus, kas sellistes piirkondades on mõistlik arendustegevuse lubamine ja uushoonestust lubavate planeeringute menetlemine.

Kakumäe poolsaarega toimuv ei mõjuta igapäevaselt võib-olla just paljusid tallinlasi, kuid on pikemas perspektiivis oluline kogu linnale ja riigile. Lisaks annaks see võimaluse luua ja täiendada seadusi, mis reguleerivad ehitustegevust, loodushoidu ja transpordikorraldust mere vahetus läheduses.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.