"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Vabadus ei tule ega püsi iseenesest (0)
16. august 2006

Eesti taasiseseisvumisest möödub 20. augustil 15 aastat. Tegemist on olulise tähtpäevaga kogu Eestile, loomulikult ka Eesti Vabariigi pealinnale Tallinnale, sest suur osa taasiseseisvumisaja tähtsündmustest leidsid aset Tallinnas.

Meenutagem Interrinde meeleavaldust 1991. aasta mais, mis ähvardas Eesti paisata kõrvale rahumeelse iseseisvumise teelt. Eestit ei õnnestunud tõugata vägivaldsele teele just tänu nende, peamiselt Tallinna inimeste tarkusele ja vaistule, kes peaminister Edgar Savisaare raadiokutsele vastates tulid Toompeale appi valitsusele, appi rahvaesindajatele, appi oma riigile.

Meenutagem, kuidas Tallinnas seisti augustiputši päevil teletorni ning raadio- ja telemaja kaitsel. Meenutagem, kuidas just Tallinna lauluväljakult tõukus iseseisvusvõitlus liikvele kogu Eesti rahva ühendjõul ning sai nimeks «laulev revolutsioon».

Ärgem alahinnakem, kui oluline on 15 aastat hiljem oskus näha taasiseseisvumise tähtsündmuste taga inimesi, kes otsesemalt või kaudsemalt aitasid kaasa Eesti vabanemisele Nõukogude Liidu okupatsiooniahelaist.

Hoidkem meeles neid Ülemnõukogu saadikuid, kes iseseisvusotsuse hääletusel Toompeal Eesti iseseisvuse poolt hääletasid. Ärgem unustagem, et juba varem oli seesama Ülemnõukogu, mida nii paljud on hiljem püüdnud häbistada, kuulutanud Eesti NSV Eesti Vabariigiks ja astunud sellega esimese riigiõigusliku sammu iseseisvuse suunas.

Hoidkem meeles Rahvarinde poliitikuid ja ka teisi, kes nii Toompeal kui üle Eesti piirkondlike organisatsioonide juures andsid oma panuse Eesti taassünnile vaba ja sõltumatu riigina. Me ei unusta Edgar Savisaare juhitud valitsusse kuulunud ministreid, selle valitsuse nõunikke ja abistajaid, kelle hoitud kursil haakis Eesti end lahti Moskvast ja jõudis vabasse vette.

Tallinn ei unusta neid Eestimaa elanikke ja meie välissõpru, kelle tarkusele ja tasakaalukusele toetudes õnnestus iseseisvus taastada inimohvriteta, verevalamiseta. Jah, veretu taasiseseisvumine oli ime. Eesti rahvas on selle ime kandja. Aga imed sünnivad vaid Kõigevägevama kaudu. Tuletagu seda ikka ja jälle meelde meie kauni hümni sõnad.

Ammutagem meenutustest, millisest lähtepunktist alustasime viisteist aastat tagasi, jõudu homsesse minekuks, tänapäeva ettetõugatavate erimeelsuste ületamiseks, oma lastele parema tuleviku loomiseks.

Viisteist aastat on lühike aeg. Ärgem jäägem tukkuma rahvusvaheliste organisatsioonide päikesevarju, arvates, et iseseisvus on midagi, mis hoiab end ise ja meie osa on vaid vilju noppida. Iseseisvus algab ja kestab igast inimesest. Vabad kodanikud moodustavad vaba riigi, mis tunneb austust oma mineviku ja oma Looja suhtes, vastutust tänase päeva ja kohustust tulevaste põlvede ees.

Tänaste otsustajatena on meie kohustus majandusliku heaolu kõrval teha kõik endast olenev, et ajaloost kaasa tulnud mälestusmärgid ning mõne inimese ambitsioonid ei katkestaks Eesti riigi rahumeelset arengut ega paiskaks meid ajaloos tagasi aega, kus valitses vägivald. Rahu säilitamine Eesti Vabariigis on iga vastutust kandva inimese vääramatu kohustus.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.