"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Vabaduse väljaku kujunemise lugu (0)
19. oktoober 2006

Vabaduse väljak asub linnamüüri ümbritsenud kindlustuste maa-alal. 1822. aastal anti kõigepealt linna käsutusse just kindlustusvööndi Harju värava ees asuv osa, mille linn kujundas ümber haljasalaks. 1822-1823 linnarahva soovil sinna rajatud nn Lasteaeda (Kindergarten) võib pidada Tallinna esimeseks linnapargiks.

5. detsembril 1822 teatas Tallinna raad: «Siinse rahva soovil, mis on linna raele teatavaks saanud, ja võttes lisaks arvesse, et eraannetustest on korjandusel kogunenud selle soovi täitmiseks vajalik summa, ei anta Harju värava juures vabaks jäänud endist kaitsevalli ala mitte rendile, vaid nimetatud alale rajatakse avalik aed».

Toompea tänava, Kaarli pst, Vabduse väljaku ja endise Ingeri bastioni vahelisel alal asunud Harjuorg tekkis 17. sajandi lõpul, kui rajati bastionid. Harjuorg ulatus varem kaarega praeguse Vabaduse väljakuni. 19. sajandi II poolel kasutati Harjuorgu prügilana. 20. sajandi algul vallikraav tasandati ning 1904-05 rajati sinna tenniseväljakud. 1908. aastal valmis Harjuorus asuv toomkooli võimla koos selle juurde kuuluvate spordiväljakutega. 1948. aastal avati Harjuorus tenniseklubi hoone ning uuesti neli tenniseväljakut. Vallikraavi Vabaduse väljaku poolne endine prügimägi tasandati ja muudeti haljasalaks.

Heinaturust Peetri platsiks

Müürivahe tänava ja praeguse Vabaduse väljaku vahelisel Harju tänava lõigul asus linnamüüris Harju värav koos kahe eesväravaga. Esimest korda on kirjalikes allikates Harju väravat mainitud 1361. aastal. Harju värava neljakandiline peatorn oli lõplikul kujul viiekorruseline. 1448-53 toimusid ulatuslikud rekonstrueerimistööd ning ehitati teinegi eesvärav. Muuhulgas valmistati viis komplekti tuulelippe, seega on võimalik, et väraval oli viis torni. 1538-1767 oli Harju värav seoses linna kaitsmise vajadusega läbikäimiseks suletud. 1862. aastal lammutati eesväravad ja 1875 peavärav. Harju väravate esine ala oli tuntud Heinaturu nime all.

1875. aastal pärast Harju peavärava lammutamist tekkis endisele muldkindlustusvööndi alale Peetri plats, kus avati 1910. aastal Peeter I ausammas, mille Eesti Vabariigi valitsus otsustas 1922. aastal kõrvaldada.

Vabaduse väljaku hoonestamine 1920.–1930. aastatel

Eesti Vabariigi loomise järel hakati 1920. aastatel ka riigi pealinna keskust ümber kujundama. Kunagisest Heinaturust ning Peetri platsist sai 1923. aastal Vabaduse plats (alates 1933. aastast Vabaduse väljak). Paraadide korraldamisega seotud väljak vajas hädasti uut hoonestust, mis rõhutaks koha esindusfunktsioone.

1927. aastal hakati Vabaduse väljakule kavandama Kultuurkapitali hoonet ning sellest ajast pärineb väljaku planeerimise projekt, mille autoriks tollal Kultuurkapitali liikmeks olnud tuntud arhitekt Karl Burman. Peatähelepanu oli pööratud väljaku põhjaseinale, kuhu mõni aeg hiljem ehitati Kunstihoone. Vabaduse platsi valulapse – Jaani kiriku (1867, Christoph August Gabler) soovitas Burman tipust lühemaks võtta ja puude sisse peita. 1928. aastal korraldati Vabaduse väljaku planeerimise võistlus, mis nägi juba ette ka ka Harjumäe nõlvale vabadusmonumendi rajamise. Ent arhitekt Erich Jacoby esitatud võiduprojekti realiseerima ei hakatud ning jätkus väljaku juhuslik hoonestamine. Nii kerkis platsi lõunaküljele 1926. aastal kinohoone Gloria Palace (läti arhitekt Fridrihs Skujins, praegu Vene teater), 1932 sai valmis punastest tellistest ekspressionistlik kindlustusseltsi EKA maja (arh Robert Natus, praegune linnavalitsuse hoone) ning 1934. aastal väljaku vastaspoolele Kunstihoone (arhitekt Anton Soans ja Edgar Johan Kuusik). 1937. aastal ehitati väljakule korraga kaks Elmar Lohu projekteeritud hoonet: hotell Palace lõuna- ja EEKS maja (üldtuntud Moskva kohviku, endise Kultase kohviku järgi) põhjaküljel.

Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise konkurss 1937

Kuna väljaku kujunemise kompleksne projekt puudus, siis oli tekkiv hoonestus üsna eriilmeline ja ei moodustanud ühtset arhitektuurset ansamblit. Väljaku arhitektuurilise ja ruumilise kujunduse parendamise esmärgil korraldati 1937. aastal vastavate projektide võistlus.

Võistluse tingimused nägid ette arvestamist vaid EKA ja EEKS-majadega. Gloria Palace`i ja Kunstihoone kõrgendamist ühtsesse väljakuseina peeti soovitavaks ning Jaani kiriku säilitamist ei peetud vajalikuks. Konkursi võitsid Alar Kotli ja Ernst Kesa, II preemia pälvis Anton Soans ja III Elmar Lohk. Esikohatöös kavandati Jaani kiriku asemele kuuekorruseline Kohtupalee, mille ette sooviti paigutada kõrge samba otsa ratsamonument. 1937. aasta konkursil oli radikaalsemaidki projekte – mõnes neist otsustati väljaku suursugususe nimel ka tütarlaste gümnaasium (praegune Inglise kolledž) ära lammutada. Vabaduse väljaku kujundamisega oli tihedalt seotud ka Vabadussõja monumendi rajamine.

Vabaduse väljak Nõukogude ajal

Uue võimuga tulid uued nimed ja funktsioonid mõlemale Tallinna suuremale väljakule – Viru ja Vabaduse väljakule. Riigipöörde sooritamise kohast ehk Vabaduse väljakust sai 1948. aastal Võidu väljak, mille lahutamatuks osaks pidi saama Võidu monument.
Vastavalt NSVL arhitektuurikomitee 1944. aastal välja antud instruktsioonidele pidi Isamaasõja monument asuma linna peaplatsil või sellega ühenduses.

Monumendi asukohaks määrati Võidu väljak koos Harjumäega ning kavandi autor pidi tegema ka ettepaneku kogu platsi ansambli ümberkorraldamiseks.1945. aasta ideekavandi võistluse tulemusena anti välja kaks III koha preemiat: August Volbergi ja Peeter Tarvase «Kalevite kants» ning Alar Kotli «Lipp». Markantseimaks tööks kujunes Edgar Johan Kuusiku visioon, kes oma funktsionalistliku Kunstihoone ette projekteeris uue esteetikaga kooskõlas hiigelsuure antiikse triumfikaare.

Reaalselt muutsid väljaku väljanägemist vaid kaks teostatud ideed: 1949. aastal valmis Alar Kotli projekteeritud Kunstifondi hoone väljaku kirdenurka ning aasta hiljem hakkas Harjumäe nõlva ehtima Viktor Kingissepa monument. 1957. aastal lisandus veel väljaku lääneküljel paikneva madala paemüüri kohale Juhan Raudsepa kavandatud 21. juunil ning 6. ja 11. juulil 1940 massimiitingust osavõtnute mälestuskivi. Võidu väljaku nime kandis pealinna esindusväljak 1988. aastani.

Vabaduse väljak ja taasiseseisvunud Eesti

Taasiseseisvunud Eestis elustusid ideed Vabadussõja monumendist ja ühtsest ruumiprogrammist. 1993. aasta Vabaduse väljaku planeerimise ja hoonestamise võistlustingimustes monumenti küll ei mainitud, kuid kõikides hinnatud töödes ta esines. I preemia jäi välja andmata, II preemia pälvisid arhitektid Andres Siim ja Hanno Kreis (monument Kaarli puiestee otsas) ning III preemia arhitektid Leonhard Lapin ja Kristel Jaanus (monument keset väljakut).

Alles iseseisvunud riigil oli aga olulisematki teha kui pealinna väljakutega tegeleda. 1998. aastal otsustati kuulutada välja uus ideekonkurss. Selle võitsid arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal, kelle võidutöö ongi valminud Vabaduse väljaku detailplaneeringu aluseks.

Allikad: Arhitektuurimuuseum; Tallinna Linnaarhiiv, D. Bruns «Tallinn. Linnaehituslik kujunemine», Tln, Valgus, 1993; Tallinna Entsüklopeedia, 2004.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.