"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Vabaduse väljakust, sõnadest ja sarvedest (0)
19. oktoober 2006

Ma mõistan suure­päraselt, miks mõne Tallinna linnapea ja linnavalitsuse karjäär on alanud lubadusest korrastada Vabaduse väljak. Ja mõistan ka põhjuseid, miks see pole õnnestunud.

Vabaduse väljak asub sõna otseses mõttes linnavalitsuse akende ja seega ka iga päev silma all. Väljaku praegune olukord ei ole häirinud mitte ainult linnapäid, vaid ka linnaelanikke.

Küsin linnavalitsust külastavate koolilaste ekskursioonide raames linnapea kabinetti kogunevatelt noortelt alati, mis neid Tallinnas häirib. «See parkla seal,» on mulle vastatud rohkem kordi kui kahe käe sõrmedel saaks üles lugeda.

Tallinna üks suuremaid puudusi pole mitte avaliku ruumi nappus, vaid selle lõpetamatus, süsteemitus ja hajevilolek. Ruumi ju on! Vanalinna kahes küljes asub ulatuslik pargiala – Tammsaare park ja rahvusooperi ümbrus ühel pool ning Toompea müüride alune roheala Balti jaama poolses küljes.

Kahest otsast on vanalinn aga suletud. Mere pool, Skoone bastioni suunas asuvaid liiklussõlmi on võimatu kaotada, kuid Ingeri ja Rootsi bastioni alused käigud tuleks rahvale avada ja kasutusele võtta. Ideaalis oleks nii, et saaksime läbi Ingeri ja Rootsi bastioni maa-aluste käikude liikudes Kiek in de Köki juures välja tulla ja sealt vanalinna sukelduda.
Üldises plaanis tahaks maa-aluste maailmade tekitamist vältida, sest need tekitavad suurlinnades ka turvalisuse ja heakorra probleeme – nagu näiteks Helsingi tunneleis. Kuid Skoone käigud oma erilise ajaloolise tähenduse ja atmosfääriga pigem täiendaks Tallinna kui keskaegset linna ning neisse on võimalik elu õigel moel sisse puhuda.
Sellega oleks vanalinna ümbritseva avaliku ruumi küsimus lahendatud kolmest küljest, jääks veel vaid Vabaduse väljak. Pargivööndite ja keskaegse maa-aluse maailma kõrvale vajaks Tallinn moodsat linnasüdant, mis meil seni paraku puudub.
Võrrelgem Tallinnat kas või Tartuga, millel on vähemalt kaks keskust: ametliku linnasüdame rolli täidab Raekoja plats, kuid sama oluline on Tartu kui tudengilinna mitteametlik esindusväljak Pirogovi kuju juures ja ümber. Meil on Tartu Pirogovile sarnases rollis Harju tänava haljasala. Tallinna Raekoja plats on aga pigem vanalinna, mitte terve linna süda, ning sinna on eriti suvehooajal asja rohkem turistidel kui tallinlastel.
Tartu Raekoja plats oma kelmika suudlevaid tudengeid kujutava purskkaevuskulptuuriga on ühest küljest avatud jõele ja kaarsillale, Tallinna Raekoja plats on aga suletum ja muuseumilikum.
Puudu on niisiis moodne linnasüda, mille ainsaks võimalikuks asukohaks on Vabaduse väljak. Et Vabaduse väljak sellena ideaalselt toimiks, on näha siis, kui plats ajutiselt autodest vabastatakse. Mitte ainult paraadide ajal, kui väljak on riigi esindusväljakuks. Meenutagem kas või seal toimunud Rootsi päeva üritusi, mis tõid kokku suure hulga inimesi. Linnasüda lõi siis kordi ja kordi elusamas rütmis kui täna. Suusatasin seal koos Gunde Svani ja teiste suusakuulsustega minagi ja tundsin avatud väljakust ning kohaletoodud lumest rõõmu.
Mulle näib, et Vabaduse väljaku sõlme läbiraiumisele on lähenetud pisut valesti. Seda on võetud kui püha ülesannet, mille lahendusega peavad absoluutselt kõik rahule jääma. Tegutsemise asemel on arutatud. Linnaruumi puudutavad olulised otsused peavad olema võimalikult üksmeelsed, kuid sealjuures ei saa ikkagi pilli lõhki ajada.
Esimesena tabas selle ära Edgar Savisaare linnavalitsus, kellel oli juba valmimas käivitatav lahendus. Poliitilistel põhjustel ei jõutud siis Vabaduse väljaku korrastamiseni. Kas meil on jõudu minna uuele katsele? Jah, on. Oleme lubanud 2009. aastaks meie riigile esindusväljaku luua.
Praegune linnavalitsus on tõestanud oma suutlikkust lahendada keerulisi küsimusi, leida neile asjalikke ja toimivaid lahendusi. Esmalt tegime selgeks, et Vabaduse väljakut ei tee korda ilma selle piirkonna maaomanikega kokku leppimata. Linna ja eraomanike huve arvestav vastastikune kokkulepe on nüüd sõlmitud.
Loomulikult ei vasta tõele Reformierakonna valesüüdistused, nagu püütaks väljakut eraettevõtjaile sokutada. See on absoluutselt vale! Kahju, et Reformierakond tuli oma süüdistustega lagedale enne, kui oli lugenud asjasse puutuvaid dokumente ning ka paljudelt linnaelanikelt oma valele toetusallkirju välja pettis.
Lõpetuseks üks oluline lisandus sellele saagale: kui Vabaduse väljak saab korda, siis võib lõpuks ka Vabaduse sammas, millest seni samuti on ainult räägitud, endale uues linnasüdames väärika koha leida. Ka siin on kallid ideekonkursid sünnitanud vaid vajadust uusi korraldada. Otsustamisjulgusest on ikka ja alati puudu tulnud või siis ongi olnud kasulikum Vabaduse samba eest lõputult vaid võidelda, tahtmata tulemusi saavutada. Kui teeme korda Vabaduse väljaku – samuti nagu oleme lubanud ja korda teinud Tartu mantee ning kaotanud Harju tänava varemed –, siis loomulikult püstitame ka Vabaduse samba. See on lubadus ning tulevikus võib mulle meelde tuletada, et mees sõnast ja härga sarvest.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.