"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
15 aastat Eesti Vabariigi ühinemisest ÜRO lapse õiguste konventsiooniga (0)
15. november 2006

20. novembril täitub 15 aastat Eesti ühinemisest ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Kogu maailmas elab ligikaudu 2 miljardit last (0–18). Üle 80% neist elab arengumaades, valdavalt linnades ja metropolides. Eestis elas 2004. aastal 288 000 kuni 18-aastast last.

Igal lapsel on inimõigused, mille tagamisele pööratakse rahvusvahelisel tasandil viimastel aastatel erilist tähelepanu.

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui pärast lapse sündi. Inimesena on lapsel peaaegu kõik õigused mis täiskasvanutel ning tema ealistest iseärasustest ja vajadustest tulenevad lisaõigused.

Inimõigused tõusid eriliselt päevakorrale pärast II maailmasõda. Peamiseks ajendiks oli riikide ja rahvaste mure ning vajadus vältida sõdadega kaasnenud hävingu, inimvihkajalikkuse, genotsiidi ja muude õuduste kordumist. Sõjast põhjustatud kaos näitas selgelt, et tsiviliseeritud elukeskkonda ja ühiskonnasuhteid on võimalik saavutada vaid sihiteadlike jõupingutuste tulemusena.

ÜRO lapse õiguste konventsiooni kujunemise alguseks võib pidada 1925. aastat, mil ÜRO eelkäija kiitis heaks deklaratsiooni lapse õiguste kohta, mida tuntakse Genfi deklaratsiooni nime all. Deklaratsioon on oma sisult kaitsva iseloomuga, mis tulenes otseselt selle koostamise põhjustest: I maailmasõda oli põhjustanud lastele tohutuid kannatusi ning jätnud nad kahetsusväärsetesse oludesse. Viitamata otseselt õigustele, esitab deklaratsioon lihtsas sõnastuses täiskasvanute kohustused laste ees.

1948. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis sätestab iga inimese põhiõigused. Deklaratsioon sisaldas üksikuid viiteid lastele, kuid ei toonud esile õigusi, mida lapsed vajavad ellujäämiseks, kasvamiseks ja arenemiseks. 20. novembril 1959. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu lapse õiguste deklaratsiooni, milles esimest korda püüti täpselt kirjeldada lapse peamistel vajadustel põhinevaid õigusi.

Kuna deklaratsioon on vaid deklaratiivne dokument, mis sedastab head põhimõtted, kuid ei kohusta neid järgima, kerkis esile vajadus luua riike kohustavalt siduv dokument.
1979. aasta kuulutati rahvusvaheliseks lapse aastaks ja samal aastal moodustati ÜRO juurde töögrupp lapse õiguste konventsiooni väljatöötamiseks.

Pikkade vaidluste ja järjepideva töö tulemusena valminud dokument võeti vastu ÜRO peaassambleel 20. novembril 1989. Lapse õiguste konventsioonis on sätestatud rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused, mis kuuluvad igale lapsele kogu maailmas alates sünnihetkest kuni 18-aastaseks saamiseni.

Konventsiooni koostamisel lähtuti põhimõttest, et ühiskonnal on kohustus tagada lapse põhiliste vajaduste rahuldamine ning pakkuda tuge lapse isiksuse, annete ja võimete arenguks.

Eesti Vabariik ühines konventsiooniga 26. septembril 1991 ja see jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. Konventsiooniga on ühinenud 192 riiki üle maailma. Ükski teine ÜRO inimõiguste alastest dokumentidest ei ole leidnud nii laialdast heakskiitu.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.