"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
See tunne kordub taas… (0)
29. november 2006

Käisin hiljuti muusikali «Fame» vaatamas. Linnahalli järskudest treppidest üles jõudnud, adusin ma jälle seda meeltülendavat tunnet avarusest, rajatise massiivsusest ja jõulisusest. Võimas on meri, veel võimsam on maa.

Nii laulavad meeskoori mehed Villem Kapi «Põhjarannikus». Mis minule seondub ka Günther Reindorffi graafilise lehega «Sibeliuse «Finlandia»». Eesti mererannik on valdavalt lauge. Linnahall on kui madal kalju, mille vastu vahused tormilained purunedes kaotavad oma jõu. Samas on see kui bastion, mis, peitnud kahurid kaarjate akende taha, seisab tallinlaste kaitsel.

Mul on imetabaselt meeles joovastus, mis mind tabas, kui nägin esimest korda tõusva kaarseina all avanevat amfiteatrit. See on kindlasti üks eestlaste kohalikust ilmaimest.
Ma tundsin ka seekord mõnusat äraolemist saali mugavas tugitoolis maailmatasemel muusikalietendust seirates. Minu ümber oli mõni tuhat, valdavalt maapiirkondade noort ja vana kultuurihuvilist. Nende etenduse-eelse melu summutas saali avarus, lavategevuse jälgimist ei seganud miski, heli oli hea ja saali ühtsustunne tajutav, nagu alati. Saal täitus ja tühjenes kiiresti. Vaheajal sai kerge vaevaga kohvi ja kooki. Seda võimalust nautisid paljud. Vihma laest ei tilkunud. Päris mõnus oli olla.

Jah, muidugi ma tean, et külma ilmaga ei saa saali soojaks. Katuslaed ei pidanud juba algusest peale vihma ja lumesulavett kinni ning olen näinud kõrvalruumides veeanumaid sorinal täitumas. Lava jäi lõpuni ehitamata.

Algul oli kavas pöördlava koos kõikvõimalike teisaldamistega. Kuni selleni, et seal saab pallilahinguid pidada. Katsuge elada majas, mis on halvasti ehitatud ja ilma köögita.
Mina kui opositsioonis olev linnavolinik arvan, et linnapea ja tema meeskond on õigel teel, kui kavatsevad hallist teha linnahalli, paiga, mis ühe dominandina annab linnale kordumatuse ning linnakodanikule ja ka maalapsele võimaluse tunnetada vaimustust inimmõtte suurusest ja söakusest mõte ellu viia.

Mõistetavalt tuleb pead murda, kuidas projekt nii üles ehitada, et hall linna eelarvele koormavaks ei muutuks. Ma loodan, et linnapea on siin sõltumatu kinnisvaraga ratsa rikkaks tahta saavatest tegelastest.

Aga selle nimel, et eestlastel oleks veel kauaks oma ilmaime, on vaja seda toetavaid hotelle, näitusepindu, promenaade kohvikute ja butiikidega. Sõnaga, paik tuleb atraktiivsemaks muuta. Linnahalli tuleviku suhtes lisab kindlust tõsiasi, et arhitekt Raine Karp on ise aldis uuendama oma loomingut, ja see, et linnavalitsus näib parandavat suhteid arhitektidega.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.