“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Sünergiline Tallinn – keskus ilma perifeeriata? (0)
29. november 2006

Logistiliselt käriseb Tallinn igast otsast. Magalatest ja valgaladest ei pääse õigeks ajaks tööle, jalakäijatel on liigelda eluohtlik. Tunnelid, estakaadid, kiirtrammid, linna ja lähiümbrust integreeriv ühistransport pole enam tulevikustrateegia, vaid tänase-homse otsustamise küsimus.

Näib, et mida rohkem planeerimisest ja tsentreerimisest räägitakse, seda suuremaks paisub kaos. Dialoogi asemel domineerib kildkondlikkus ja rahavõim. Meil on küll arhitektuur, kuid puudub arhitektoonika ehk kooskõla.

Tallinna vaevab ressursikriis. Üha rohkem ettevõtteid loodab või on sunnitud lootma migreerivale, ajutisele tööjõule. Avalikust sektorist (meditsiin, ühistransport) on saanud migratsiooniallikas Soome, Rootsi jm.

Tallinn on identiteedikriisis. Ligi 40% Eesti kapatsiteedist hõlmavat kooslust ähvardab teiste ümberkaudsete suurlinnade (Helsingi, Riia, Peterburi) taustal provintsistumine.
Mida on Tallinnal pakkuda Euroopale ja maailmale peale keskaegse vanalinna, odava viina ja lõbustuskoha? Mida on Tallinnal pakkuda ülejäänud Eestile peale raha- ja poliitilise võimu või mitut liiki hüppelaudade?

Kriis iseenesest ei tarvitse tähendada allakäiku. Me teame ka kriisi põhjusi: aastakümnetega kogunenud mahajäämus, halvasti armistuvad haavad ja Eesti majanduse, riikluse tormiline taasloomine. Meie ülikiire areng on meie õnn ja needus. Tallinn, nagu kogu Eesti, vajab uut hingamist. Selle nimi on sünergia ehk osatoimete kooskõla, võimaluste võimendus.

Tallinna puhul on see iseäranis tähtis, sest see tähendaks naasmist kvalitatiivselt uuel tasemel kunagi õitsengu taganud Hansaliidu võrgustiku juurde. Ida-Lääne kauba- või rahavahetuse asemel võiksid need olla infovood, milles Tallinn ja tema kaudu kogu Eesti püüaks leida oma nišši.

Linn võiks arendada end teadus- ja tehnoloogilise teeninduse areaalina (mitte keskusena, vaid sünergiat tagava «tööjaotuse» alusel Stockholmi, Helsingi, Riia, Peterburi ja Tartuga).
Tallinnast võiks kujuneda üks koordinaator teemale, mis seostub väikerahvaste ja -kultuuride ellujäämisega erinevate tsivilisatsioonide piiril. Eesti oma ajalooga sobiks niisuguse pideva dialoogi algatamise ja seire kohaks – nimetagem seda Tallinna protsessiks.

Eesti tasandil tähendaks sünergia niisugust regionaalpoliitikat, mis tugineks kahe linna, Tallinna ja Tartu peasüsteemi ning nende kesksete allsüsteemide ja tagamaade kaardistusele.

Ei ole hukutavamat Eesti arengule, kui Tallinna ja Tartu konkurents, mis on näiteks pretsedenditult muutnud Kesk-Eesti perifeeriaks. Eesti sünergilise ruumi strateegia peaks sündima linnade ja maaomavalitsuste liitude koostöös, mitte aga ministeeriumide kabinettides.

Sünergia saavutamiseks Tallinna enda tasandil võib loota alles siis, kui linnast saab suveräänne üksus, mitte aga riigivõimu mänguväli, nagu see seni on.
Tallinna identiteedis on küll omal kohal Eesti värava kujund (vrd Viru värav), aga niisama sobiks Tallinnal olla ka Eesti väärikuse ja avatuse sümbol.

Autor on Tallinna Ülikooli korraline professor

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.