"Riigid, kes täna on vaktsineerimise edetabelites kõrgel kohal, on teinud inimestele hästi lihtsaks sõna otseses mõttes “vaktsiini otsa komistamise”, et inimene ei pea oma tavapärastelt radadelt üldse kõrvale astuma, selleks, et oma vaktsiinisüst kätte saada."

Kersti Kaljulaid, president
Õnneliku tallinlase nimel (0)
07. veebruar 2007

Iga poliitiku ja erakonna tegevuse eesmärk peaks vähemalt teoreetiliselt olema teha inimesed õnnelikuks. Samas on arusaamine õnnest maailmas äärmiselt erinev.

Ühe jaoks tähendab see raha, teise jaoks tervist, kolmanda jaoks võimalusi oma unistuste realiseerimiseks ja eneseteostuseks, neljanda jaoks lihtsalt rahu. Sestap ka erakondade paljusus.

«Raha – see on õnn ja armastus,» laulsid Mõhk ja Tölpa «Nukitsamehe» filmis mitukümmend aastat tagasi. Sama meloodia näib kõlavat praeguses valimiskampaanias. Keskerakonna ja Reformierakonna lubadused küll 25 000, küll 40 000 kroonile tõusvast palgast tuletavad seda laulu kangesti meelde. Mõneti on see ilmselt paratamatu, sest mis see poliitika muud on, kui rahva poolt avaliku võimu käsutusse antava rikkuse jagamise üle otsustamine.

Ja raha on praeguse mühava majandusedu tingimustes palju, nii riigil kui Tallinnal.
Isamaa ja Res Publica Liit, kes praegu on Tallinnas opositsioonis, peab oma kohuseks linnajuhtidele pidevalt meelde tuletada, et head ajad saavad ükskord otsa, mistõttu ei tohi linnavõim käituda, nagu ratsa rikkaks saanud rahamees restoranis: «Käristan välja kõigile! Mina maksan!»

Sellise suhtumise markantseks näiteks on linnavõimu jäärapäine soov meie ühiseid miljoneid Kalevipoja kuju näol merre matta. Kahtlen sügavalt, kas merevägilane, kes pealegi kangesti Suurt Tõllu meenutab, teeb õnnelikuks neid autojuhte ja bussireisijaid, kelle sõiduk tigusammul mööda ummistunud Pirita teed liigub.

Tohuvabohu liikluses on tänase Tallinna üks suuremaid probleeme. Ummikuid võiks pidada linnaelu lahutamatuks osaks New Yorgi sarnaste metropolide puhul, kuid sellises mõnusalt väikses elukeskkonnas nagu Tallinn on ummikud põhjendamatu aja- ja närvikulu. Stressis inimest, kes selle asemel et veeta aega oma lähedaste seltsis, istub liiklustropis, ei saa kindlasti pidada õnnelikuks.

Eelnevast nähtub, kuivõrd palju on teha kohalikul omavalitsusel oma kogukonna liikmete õnnelikuks muutmisel ja – mis niisama tähtis – õnne kindlustamisel. Näiteks peaks lapse sünd ning tema sirgumine tähendama vaid ja ainult õnne, kuid olukorras, kus lapsevanem peab vaat et esimese asjana sünnitusmajast naasmise järel asuma «välja ajama» lasteaiakohta, kipub õnn saama olmemurest varjutatud. Midagi on ikka väga valesti, kui veel aastal 2007 öeldakse lasteaiakoha saamise puhul: õnnestus, läks õnneks, õnn naeratas.

Olmeprobleem kimbutab ka näiteks raske liikumispuudega inimesi, kellest 11 ootab linnalt pikisilmi nende erivajadusteks kohandatud kortereid. Ühe korteri kohandamine ei maksa rohkem kui 30 000 krooni ning – nagu näitavad avalikkuse hukkamõistu pälvinud korteritehingud – eluruume peaks ju linnal jaguma!

Kuigi puue takistab neil inimestel olla kaaskodanikega samaväärselt õnnelik, oleks sügavalt väär jätta puudega linlased ilma sellest, mis nende jaoks on õnnelikuks olemise eeldus.

Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel peaksime vahest püüdlema hoopis selle poole, et eestlased jõuaksid viie õnnelikuma Euroopa rahva hulka. Siit ka eesmärk meie kodulinna puhul – Tallinn kuulugu õnnelike inimeste hulga poolest Euroopa pealinnade esiviisikusse! Vaatamata sellele, et õnne mõtestab iga inimene oma arusaama järgi, on õnnelike inimeste seas hea elada. Et Tallinn oleks hea paik elamiseks – seda soovime ju kõik ühtmoodi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.