"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Head kaaslinlased! (0)
21. veebruar 2007

Oma riik on suur õnn, vastutus ja väljakutse. Meie praegustele põlvkondadele saabub iseseisvust pühitsev vabariigi aastapäev vabas Eestis juba viieteistkümnendat korda.

Täisealiseks hakkavad saama need õnnelikud noored, kelle kokkupuuted teistsuguse Eestiga piirduvad üksnes vanemate jutustustega.

Vähe on meie sekka jäänud neid, kes mäletavad Eesti Vabariigi 15. sünnipäeva, veelgi vähem on aga päris esimese aastapäeva mäletajaid. Küll on meist paljudel meeles see äng ja hirmusegune lootus, mis saatis 24. veebruari kaks-kolmkümmend aastat tagasi. Kuni need mälestused meie individuaalses ja rahvuslikus mälus püsivad, ei muutu ka iseseisvus meie jaoks liiga endastmõistetavaks. Kui see nii peaks juhtuma, võime kaotada ettevaatuse ja lõpuks ka oma vabaduse.

Palju on neid inimesi, keda vaba Eesti eest tänada – alates iseseisvusmanifesti väljakuulutajatest ja Vabadussõjas võidelnutest kuni tavaliste inimesteni, kes tegid laulvat revolutsiooni ja taastasid iseseisvuse. Seda, mille eest neile tänulik olla, on väga palju: oma keele ja kultuuri, isiku- ja kodanikuvabaduste eest, võimaluse eest lihtsalt ise otsustada.

Kindlasti on oma tänu väljendamiseks parim aeg just riigi sünnipäeval. Aitäh kõigile, kelle jaoks Eesti ei ole olnud lihtsalt üks projekt, vaid ühtaegu usk, lootus ja armastus, aga ka kestev ja tänuväärne pingutus.

On neidki, kes kibedalt ütlevad: me ei tahtnud sellist Eestit! Ja küllap on neil õiguski nii öelda. Paratamatult võib unistusi igaüks omatahtsi vormida, kuid reaalsust tuleb meil jagada teiste inimestega.

Ühelt poolt on meie soovidel piirid ees, aga teisalt ei tohi seepärast loobuda eesmärgi nimel pingutamast. Ja õnnelike elanikega rikas Eesti on kindlasti selline eesmärk, mis võiks isegi kõige tavalisemal päeval argiseid toimetusi tehes me silme ees püsida. Vähemalt kord aastas, vabariigi aastapäeval, võiks igaüks endalt sedagi küsida, mida on tehtud ja veel teha saaks Eesti heaks.

Aastaid oleme oma riigi arengust rääkinud arvude keeles, nimetanud protsente ja rahasummasid, aga jätnud varju inimesed. Kui me nende arvamuse vastu rohkem huvi tunneksime ja sellel ka otsustesse jõuda laseksime, siis oleksid ehk meie valikud teised ja ka pettunuid vähem.

Tegelikult võivad ju «isamaalised» teod olla ka õige väikesed: toetus abivajajale, armastus lähedaste vastu, korrektselt täidetud ülesanded… Eesti edu ei ole kellegi personaalne teene, see on iga siinse inimese väiksem või suurem panus, pingutus selle nimel, et meie unistuste Eesti ja tegelik Eesti muutuksid aina sarnasemaks.

Head oma riigi sünnipäeva meile kõigile!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.