"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Kasiinod «kõrbesse»! (0)
28. märts 2007

Esitasin volikogule otsuse eelnõu, mille ellurakendamisel saaksid kohalikud omavalitsused õiguse määrata piirkonnad, kuhu hasartmängukohti rajada ei lubata.

Samuti soovisin, et täpsustataks korda, mille alusel kohalikel omavalitsustel on õigus hasartmängukoha rajamise nõusoleku andmisest keelduda.

Hasartmängukoht ei ole leivapood, mis peab paiknema elurajooni keskel.
Kasiinotarbimist võib võrrelda psühhotroopsete ainetega. See pole mitte meelelahutus, vaid haiguslikku sõltuvust tekitav tegevus. Seetõttu tuleb nende kättesaadavus teha vähemalt sama raskeks kui retseptiravimitel.

Kasiinondusel on kriminaalne ajalugu ja negatiivne taust, mida aeg pole suutnud muuta. Kontrollimatu sularaha, meelemürgid, lõbutüdrukud, aga ka võlad, hirm ja lõpptulemusena haigus nimega «kasiinosõltuvus».

Mahamängitud raha viib haige ahelreaktsioonina aina sügavamale. See on haigus, mis laastab ja hävitab kohutava kiirusega. Paljud riigid, terve vana maailm võitleb selle vastu.
Kasiinode laastavat mõju on näha ka Eestis. Soov kergelt ja kiiresti rikastuda on kiskunud ka siin kõveraks paljude kodanike elu. Paari viimase aasta sotsioloogilised uuringud on näidanud, et suurenenud on nii kasiinot külastanud inimeste kui ka hasartmängusõltlaste hulk.

Eriti hirmutav on see, et kasvanud on 15–19-aastaste hasartmängurite arv. Samas ei peaks selline olukord kedagi üllatama, sest tõenäoliselt elab Tallinnas vähe lapsi, kelle kooliteele ei jää ühtegi mängupõrgut, ning suuremates kaubanduskeskustes asuvad ju kasiinod kõrvuti toidu- ja mänguasjapoodidega.

Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit annab oma internetiküljel reaalajas kroonise täpsusega lahkesti teada, kui palju on laekunud riigikassasse hasartmängumaksu. Iga sekund tiksub juurde keskmiselt 12 krooni. Keegi peaks aga ühiskonda teavitama ka sellest, kui palju kaotavad raha mängusõltlased ja nende pered, kui palju jääb riigil sõltuvuse tõttu kaotatud tööaja ja tööjõu arvelt saamata muid makse, millised on kahjud seoses sõltlaste sooritatud varguste, ravi, enesetappude ja koguni mõrvadega. Ilmselt on need summad suurusjärkude võrra suuremad.

Kasiinoomanikud võivad küll rõhutada, et nii hasartmängumaksu kaudu kui ka isiklike annetustena läheb hasartmängukohtade tuludest suur summa Eesti kultuuri ja sotsiaalvaldkonna arenguks, kuid ümber lükata ei saa tõsiasja, et omaste hasartmängusõltuvuse tõttu on kannatanud paljud pered.

Paljude hasartmängusõltlus on alguse saanud juhuslikust kasiinokülastusest, näiteks aja parajaks tegemisel kahe kohtumise vahel või koduteel mängupõrgusse põikamisest.
Praeguses olukorras saavad kohalikud omavalitsused vaid probleemide olemasolu nentida, mitte aga olukorda kardinaalselt parandada. Arvan, et kohalikel omavalitsustel peaks olema tunduvalt suurem õigus hasartmängukohtade rajamises kaasa rääkida.

Näiteks võiks kohalikul omavalitsusel olla õigus keelata kasiinode rajamine lasteasutuste lähedusse või õigus koondada kõik omavalitsuses asuvad kasiinod ühte piirkonda.

Omavalitsusel peab olema ka õigus nende asutuste rajamisest keelduda, neid sulgeda või ümber asustada. Eeskuju võiks võtta, nagu meile paljudes valdkondades on meeldinud teha, ka siin Ameerikast. Seal viidi kasiinod Las Vegasesse, keset kõrbe. Eesti tingimustes võiksid need asuda Naissaarel, millega toimetulemisel on Viimsi vald käed üles tõstnud. Tähtis on ligipääs kasiinole nii keerukaks muuta, et vähemalt ei saaks seal 3000-kroonist kuupalka maha mängida. Saarele niisugused inimesed ehk lihtsalt ei pääse.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.