Tänavu märtsis pärast viieaastast tööd ameti maha pannud linna peaarhitekt Ike Volkov kurtis, et oleks soovinud tegeleda arenguvisioonide väljatöötamisega, ent peamise aja röövis detailplaneeringute menetlemine ja enam kui saja alluva juhtimise administratiivne töö.
Süsteem hävitas loomingulisuse ning nappivas ajas kuhjus lahendamist vajavaid probleeme sedavõrd, et tunnustatud arhitekt otsustas aja maha võtta.
Meie arusaam linna peaarhitekti ülesannetest on seni lähtunud tolle aja arusaamadest, mil Eesti suuremaid linnu kujundasid jõuliselt sellised legendid nagu Habermann, Siinmaa ja Matteus.
Aeg on muutunud ning sellega koos teisenenud linnaplaneerimisele esitatavad nõudmised ja ootused. Praeguse majanduskasvu ja ehitusbuumi tingimustes on raskuskese nihkunud üksikmajade arhitektuurselt väljanägemiselt üldplaneeringute innovatiivsusele ja oskusele hoomata pikemaajalisi perspektiive.
Linnaplaneerijate peamine ülesanne on olemasoleva linnaruumi ja kavandatavate arendusalade sidustamine läbi tasakaalustatud otsustusprotsessi.
Üha olulisemaks muutub siin erinevatel tasanditel urbanistliku informatsiooni läbitöötamine ning rakendamine perspektiivsetes visioonides, tagamaks olulise osa elanike ootustele vastava linnaruumi kujundamist.
Suunamaks linna arenguprotsesse, vajame senisest avaramat lähenemist multifunktsionaalsete keskuste, rekreatsiooni- ja arengualade ning transpordivõrgustiku väljaarendamisele ja erinevast ajastust pärit hoonestute sulandamisele ühtseks toimesüsteemiks.
See vajab aega ning süvenemist, mida Tallinna linnaplaneerimise ameti juhil ehk linna peaarhitektil ülesannete killustatuse tõttu nappis.
Arvestades üldplaneeringute ja teemaplaneeringute olulisust, otsustas Tallinna linnavalitsus teha planeerimisameti senises juhtimissüsteemis muutuse, vabastades peaarhitekti administratiivtööst ning rutiinsest detailplaneeringute menetlusprotsessi järelevalvest, suunates kogu loomepotentsiaali arenguvisioonidega tegelemisele.
Linnaplaneerimisameti administratiivtööd, detailplaneeringute, ehitusjärelevalve ja geoinformaatika teenistusi, juriidilist osakonda ja arhiivi hakkab koordineerima ameti tegevjuht.
Tööülesanded jaotuvad loogiliselt kahe erineva ettevalmistusega inimese vahel, kellest üks on arhitektist loovisik, teine tugevate mänedžerivõimetega administraator.
Tööd uuel linnaarhitektil jätkub. 2006. aastal algatas linnaplaneerimise amet Põhja-Tallinna, Kristiine, Haabersti ning lisaks 2005. aastal algatatud Lasnamäe elamualade üldplaneeringule ka Lasnamäe tööstuspiirkonna planeeringu.
Kehtestamisel on Pirita üldplaneering, vastuvõtmisel Nõmme planeering ning teemaplaneering «Kõrghoonete paiknemine Tallinnas».
Jätkub töö Tallinna rohealade teemaplaneeringuga ning planeeringuga «Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed».
Tänavu algatatakse Paljassaare Natura 2000 ala ning Nõmme maastikukaitseala planeeringud, mille käigus töötatakse välja ka kaitsealade projekteerimise metoodika.
Olulise urbanistikauuringuna väärib nimetamist «Valglinnastumise mõjude vähendamise alusuuring», mis valmimisel aitab meid viimasel kümnendil intensiivistunud protsessi täpsemalt käsitleda, näidates sellega kaasnevate negatiivsete mõjude tasakaalustamise võimalusi.
Pärast linnaosade üldplaneeringute ja teemaplaneeringute kehtestamist muutub ruumiline areng lähikümnenditel sihipärasemaks, me suudame linnaruumi paremini kasutada ning luua inimsõbraliku keskkonna.
Kuid ka seejärel jätkub üldplaneeringute täpsustamine, uute teemaplaneeringute ja alusuuringute väljatöötamine.
Nii nagu Tallinn iial ei valmi, ei lõpe ka visioonide väljatöötamine pealinna sihipäraseks arenguks.
Peaarhitekti vabastamine administreerivast ja tehnilisest tööst võimaldab linnavalitsusel edukamalt jätkata senist koostööd arhitektide liiduga, kellelt ootaks oma liikmetele mõeldud koolituste ja arutelude kõrvalt ka avalikkuse senisest sügavamat teavitamist planeerimisprotsessidest nii meil kui mujal.
Ma ei näe mõtet vastandumises mõnede üksikute objektide üle diskuteerides, pigem ootaks tublilt loomeliidult arhitektuuri kui loomingu propageerimist ja tutvustamist võimalikult suurele huviliste ringile.
Kindlasti peitub põhjus, miks mitmed ajakirjanikud kõnelevad nn kolemajadest, selles, et ei osata õigesti hinnata kaasaegse arhitektuuri reeglistikku ja lähtealuseid. Siin aitaksid arhitektide liidu poolt meediale korraldatavad teabepäevad.
Teemat tundes ei kalduta andma üheülbalisi hinnanguid. Arhitektide liit võiks mõelda ka arendajate koolitamisele. Igatahes oleks see konstruktiivsem lähenemine kui kehvade planeeringulahenduste ajalehe veergudel kirumine.
Loodan, et Tallinna linnaplaneerimises seisavad ees uutele ideedele avatud loomingulised ajad, kus heade visioonide ja ideede teostamisele aitavad kaasa kõik asjast huvitatud loomeinimesed ning planeerimistegevusega seotud ametnikud.
