"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Uue kolmikliidu verine algus (0)
08. mai 2007

Rahvahulkade tegevuse kontrolli alt väljumist on sotsioloogias juba piisavalt kaua uuritud. Ka Tallinnas ööl vastu 27. aprilli toimunud sündmused käisid otsekui õpikust õpikusse korduva krestomaatilise teksti järgi.

Politsei rakendas jõudu meeleavaldajate laiali ajamiseks, kes pidid lahkuma mööda kitsast Tõnismäe tänavat. Selle emotsionaalselt ülesärritatud massi vastuvõtmist koridori teises otsas polnud aga keegi kavandanudki.

Vabasse, korrakaitsjate kontrollimata piirkonda jõudes vallandus meelavaldajates viha – ning selle tagajärjel rüüstati ja süüdati esimene kiosk.

See oli hetk, mil meeleavaldajate tegevust oleks olnud veel võimalik peatada. Ent kui sellisele teguviisile mingeid sanktsioone ei järgnenud, võis olukord sealt edasi juba ainult halvemaks minna.

Ohvriks langes Pärnu maantee täies pikkuses – Kosmose kinost kuni Vabaduse platsini.
Ma ei õigusta laamendajaid, süütajaid ja rüütajaid. Nad on kahtlemata kurjategijad. Kuid nende kuritegevuse vallandumisel on oma kindel põhjus. Nende kurjategijate «ämmaemand» on Eesti Vabariigi valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga.

Jah, võib ju öelda, et tegijal juhtub ning Eesti politsei puutus selliste sündmustega kokku esimest korda.

Sellist siirast vabandust võiks isegi uskuma jääda. Võib-olla tõesti ei tundnud sündmuste käigu ennustajad masside käitumise põhitõdesid. Ent samas teatas siseminister Jüri Pihl teleintervjuus, et olukord Tallinnas olevat kontrolli all, ehkki tema jutu taustaks olid kaadrid Pärnu maanteel laamendavatest vene noorukitest, põlevatest kioskitest ja poeröövidest.
Kui olukord oli Pihli arvates kontrolli all, siis järelikult tahetigi sellist olukorda tekitada. Aset leidnud segadustes tasub otsida kindlat plaani ja tagamõtet.

Geniaalne stsenaarium

Kas mäletate Eesti mängufilmi agent Sinikaelast? Polnud just eriline šedööver, ent suhtekorralduslikus mõttes väga õpetlik.

Nimelt palgati seal ametisse välismaine masside mõjutaja, kes ühe firma tellimusel saavutas tellija soovide hiilgava täitmise.

Ametiühingute poolt firmale esitatavad nõudmised muudeti naeruväärseks, kuna ametiühingute meeleavalduses osalejad suudeti provotseerida märatsema.
Hiljem kasseeris asjatundja oma teenete eest kuue nulliga lõppeva summa.

Ka Eestis oli tarvis pronkssõduri kaitsjaid kuidagi naeruvääristada. Seepärast lastigi nad ülesärritatult lahti Pärnu maanteele, kus neil lubati mitme tunni vältel segamatult rüüstata ja laamendada. Samal ajal garanteeriti toimunu maksimaalselt laialdane levi videokaadritena.

Ma ei tea, kui suure summa kasseeris valitsuselt sisse selle geniaalse stsenaariumi autor. Küllap oli summa aukartustäratav, sest isegi tekkinud materiaalne kahju oli juba aegsasti valitsuse tegevuskavva planeeritud.

Eestimaal ei juhtu just sageli, et kahju kannatanud kodanikele pakutakse hüvitist juba enne, kui nad seda küsidagi taipavad. Põllumeestel läheb ikaldushüvitiste kättesaamisega tavaliselt aastaid.

Väidetavalt on Tallinna ettevõtjad kahju kannatanud rohkem kui 50 miljoni krooni eest…
Vandaalide ja rüüstajate tegevus aitas valitsusel langetada kiire otsuse pronkssõduri eemaldamiseks. Nii õnnestus oskuslikult ära vahetada põhjus ja tagajärg. Venelased ei hakanud märatsema mitte sellepärast, et pronkssõdurit taheti eemaldada, vaid Aljoša viidi politseisse hoiule hoopis seetõttu, et venelased hakkasid märatsema. Ka välismaailmale aitab see lihtsamini sõnumeid vormida: no mis läbirääkimisi ning tasa ja targu toimetamist selliste kaabakate puhul ikka eeldada saab…

Säärane hiilgav stsenaarium vääriks kindlasti Kuldmuna preemia mõõtu autasu või vähemasti aasta suhtekorraldusteoks kuulutamist, kui see teguviis ei oleks liiga küüniline.
Jätta Tallinna linna ühe peatänava elanike ja ettevõtjate vara ja elu mitmeks tunniks kaitseta, lubades lihtlabaselt kõik kulud tagantjärele kinni maksta. Aga kui mõni poeomanik oleks neis sündmustes oma varandust kaitstes elu kaotanud – kui suure summa valitsus selle eest oleks välja käinud?

Pealegi – üks suurepärase ideega võidetud lahing ei tähenda veel, et suudetakse võita kogu sõda. Oma naeruväärses võitluses ühe monumendiga saavutas valitsus küll võidu, kuid kaotas samal ajal midagi palju olulisemat ja väärtuslikumat – kodanike usalduse ja ühiskonna turvatunde.

Kes külvab tuult, see lõikab tormi, kinnitab rahvatarkus. Nii riskantseid ettevõtmisi tohib algatada vaid siis, kui nende edus ollakse 150-protsendiliselt kindel! Mõelgem sellele, mis saab siis, kui jõustruktuurid taastavad tänavatel igapäevase korra. Kas siis on probleemid lahendatud? Või on see vaid hirm politsei vägivalla ning peaministri ja presidendi ähvarduste ees pista kõik rahulolematud viieks aastaks trellide taha? Selline rahu ei ole iseloomulik mitte tsiviliseeritud kodanikuühiskonnale, vaid apartheidile.

Ma arvan, et ühiskonna sisemise stabiilsuse hävitamise ja Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise pärast peaks peaminister Andrus Ansip ametist lahkuma!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.