"Riigid, kes täna on vaktsineerimise edetabelites kõrgel kohal, on teinud inimestele hästi lihtsaks sõna otseses mõttes “vaktsiini otsa komistamise”, et inimene ei pea oma tavapärastelt radadelt üldse kõrvale astuma, selleks, et oma vaktsiinisüst kätte saada."

Kersti Kaljulaid, president
Maapuudus probleemiks avalike huvide kaitsel (0)
23. mai 2007

Tallinna territooriumist kuulub linnale vaid kaheksandik – see asjaolu raskendab linna planeerimisel avalike huvidega arvestamist, sest maaomanike huvid reeglina avalikest huvidest ei lähtu. Isegi juhul, kui kehtestatud detailplaneering näeb eraomaniku maale ette avaliku kasutuse, on vähe võimalusi see ala ilma kulutusi tegemata linna omandisse saada.

Seega peab linn ühiskondlike hoonete, haljasalade ja muu avaliku ruumi kavandamisel lähtuma olemasolevatest võimalustest ning lootma maaomanikega ühise keele leidmisele, vajadusel on tulnud ja tuleb näiteks tee-ehituseks vajalikke maid eraomanikelt turuhinnaga maksumaksja raha eest välja osta.

Enne Eesti okupeerimist ehk 16. juunil 1940. aastal oli Tallinna omanduses 43% tollasest linna territooriumist, 2007. aastaks moodustub kogu Tallinna linna reformi läbinud pindalast munitsipaalomand vaid 11,59%. Linna omandisse on praeguseks antud umbes 600 ha endistest Tallinna ja Nõmme linnale kuulunud maadest.

Kahetsusväärselt ei ole kohalikud omavalitsused võrreldes teiste endiste omanikega võrdväärses seisus ja nii ei näinudki omandireform neile ette maa tagastamist.
Eeltoodud põhjustel kuulubki tänapäeval lõviosa linna piiresse jäävast reformitud maast eraomanikele. Tegemist ei ole Tallinna eripäraga, sarnases seisus on ilmselt ka teised kohalikud omavalitsused. Arvud kõnelevad oma keelt. Eraomandis on 34,5% ja riigi omandis 12,49% Tallinnas maareformi läbinud maast, 41,42% linna territooriumist on reformimata.

Maareformi seaduse § 28 sätestab, et munitsipaalomandisse antakse linna hoonete, teede ja tänavate ja veekogude alused maad ning sotsiaalmaad, kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalikud maad ning ka endised Tallinna ja Nõmme linnale kuulunud kinnistud.

Viimased antakse linna omandisse juhul, kui puudub riigipoolne huvi. Tallinna linnas endise linnamaa taotlemisel tuleb tõdeda, et enamasti on riigil vastav huvi olemas.
Linnale kuuluva maa osa on aasta-aastalt kasvanud – kui 2000. aasta lõpul kuulus linnale 5,4%, siis nüüdseks 11,59% linna territooriumist. Loodan, et ka tulevikus on põhjust tõdeda, et linna maaomandi osa on hoogsalt suurenenud.

Avalikult kasutatavate alade korrastamise ja korras hoidmise hõlbustamiseks taotleme riigilt munitsipaalomandisse suurt hulka õuealasid, samuti Rocca al Mare rannapromenaadi rajamiseks vajalikku maa-ala. Analoogseid ühiskondlikuks kasutamiseks vajalike maade munitsipaalomandisse taotlemise otsuseid tuleb kindlasti veel.

Linna planeerimise korraldamisel on Helsingi meist võrreldamatult paremas seisus – sajandeid on suur osa linna territooriumist kuulunud linnale ning see teeb linna planeerimise võrreldamatult lihtsamaks.

Näiteks saab mitut kvartalit hõlmavale alale piirkonda tervikuna arvestava detailplaneeringu koostada ning seejärel ala rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusena esinduslikult hoonestada.

Sellisel juhul saab lähtuda linnapildist kui tervikust, mitte ühe kinnistu omaniku kitsast ärihuvist, mille puhul tuleb linnal ühiskondlike huvidega arvestamine n-ö peale suruda.
Lihtsam on ka seetõttu, et kinnisvara omanik on kohustatud pärast detailplaneeringu kehtestamist andma linnale üle teatud koormise, eesmärgiga tagada avalike teede ehitamisega kaasnevate kulude kandmine arendajate poolt.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.