"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Me ei teadnud, mis tulevik toob (0)
15. august 2007

Augustiputš oli suurpuhastus, kus ajaloo prügikasti rändas tohutu risuhunnik. Ja selle risu alt vabanevast pinnast võrsus Eesti iseseisvus.

Edgar Savisaar
(raamatust «Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992»)

Augustiputš tekitas olukorra, kus kolm aastat varem, 1988. aastal suveräänsusdeklaratsiooniga alanud «teine vabadussõda» sai ootamatult läbi. Süsteem, mille lagundamise initsieerimises ja sellele kaasa aitamises polnud Baltikumi osa just väike ja kus me algatajatena olime olnud esirinnas, andis ootamatult lihtsalt alla. Impeeriumi viimane «kramp» oli ajaloo harvaesinev kingitus, kuid olime selle kuhjaga ära teeninud.

Eestikomiteelaste lootustel, et Moskva tunnistab 1940. aasta okupatsiooni ja selle siis vabandust paludes heastab, polnud mingit alust. Arvan, et osa neist teadis seda, aga suutmatus tegudeks ei jätnud muud võimalust kui teha sõnu. Moskva ametlik positsioon on siiani, et Eesti astus NSV Liitu vabatahtlikult. Ka meie NATO ja EL liikmelisus ei suuda sundida Venemaad seda positsiooni niipea muutma.

Hegelit järgides võiks öelda, et teoks saanud ajalugu on see, mida keegi ei tahtnud. Moskva poolt vaadates oli see kindlasti nii. Keegi ei tahtnud Moskvas kõigutada impeeriumi aluseid, isegi siis, kui mõisteti, et endisel viisil ei saa jätkata. Tallinna poolt vaadatuna oli pilt keerulisem. Eesti rahvas tahtis kindlasti vabaks saada ja saavutas oma tahtmise. Küllap oli aga neid, kelle sooviks oli vaid iga hinna eest võimule saada, isegi siis, kui nad oleksid seda teinud mitte peaministrite, vaid Eesti kuberneride staatuses.

Ajalugu säästis neid – putš jäi paraku liiga lühikeseks, et me oleksime saanud näha nende nägusid. Kas me oleksime tahtnudki neid näha?

Ajalugu säästis meid, eesti rahvast. Sest meie vabanemine toimus veretult, ilma inimohvriteta, ja sellistel ajaloolistel pöördepunktidel on see väga haruldane, sest kõik stsenaariumid ennustasid rohket verd.

Liialt pikale, isegi nädalateks veninud putš aga oleks taas lõhestanud rahva. Kui mitmendat korda oleks tulnud seista halbade valikute ees, mis oleks mõned tõuganud avalikku kollaboratsionismi ja paljudele selle maine jätnud, ka siis, kui nad oleksid antud olukorras ja positsioonil teinud oma parima. Kinni oleks võetud kõigepealt teoinimesed – nemad oleksid olnud uuele võimule ohtlikud. Komiteelased oleksid hakanud deklaratsioone vastu võtma siseemigratsiooni asemel välisemigratsioonis.

Paratamatud oleksid olnud nii füüsilised kui vaimsed ohvrid. Uus emigratsioonilaine oleks viinud raja taha osa vaimueliidist. Mitmed rahvusradikaalide juhid on tunnistanud oma tolle hetke pagemisvalmidust, näiteks Sirje Kiin on kirjeldanud seda oma mälestustes. Selle kõige peale ei taha mõeldagi.

Kardan, et oluliselt pikemaks veninud «eriolukord» oleks röövinud rahvalt kriitilisel hetkel nii vajaliku elujõu. Seejärel oleks tulnud omavaheline arveteklaarimine ja nõiajahid, millesse üritati uputada ja oleks kindlasti uputatud meie laulev revolutsioon.

Mitte ainult Balti riikide jalule tõusmine kunagi tulevikus poleks olnud väga vaevaline, ka meie suur naaber Venemaa oleks vajunud sohu, mille naabrus oleks mürgitanud meiegi väljavaated. Venemaa kõrvaleastumine demokraatia teelt oleks jõujooned rahvusvahelises avalikkuses niivõrd segamini paisanud, et järgmise aastakümne jooksul poleks keegi söandanud teha ühtegi uut avangut.

Ma olen hiljem mitmel korral kohanud hinnangut, et augustiputš andis Balti riikidele kätte soodsa võimaluse saavutada iseseisvus ning seda kasutati oskuslikult. Iseenesest on see väide õige, ehkki lihtsustab oluliselt toonaste sündmuste tegelikkust ning näitab toonast õhkkonda teenimatult helgena. Loomulikult tundub nüüd kõik väga selge – tulemus on ju teada.

Toona polnud aga sugugi ühene, kas olukord on meile soodne või ebasoodne, kas tark on tegutseda või oodata. Kui soodne, siis mismoodi, kui tegutseda, siis kuidas – kõigile neile küsimustele tuli vastata väga lühikese aja jooksul. Ka iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli vähemalt samavõrra meeleheitesamm kui pidupäevaaktsioon. Me ei teadnud, mis tulevik toob – kas see ei jää äkki viimaseks võimaluseks oma iseseisvus välja kuulutada? Või vastupidi: kas ei oota tulevikus meid mingid hoopis paremad arengud? Seda ei teadnud tol hetkel keegi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.