Integratsiooniprogrammi prioriteedid tuleb üle vaadata, vastasel juhul jääb ühiskonnas üksmeel saavutamata.
Kuigi mõnes mõttes võib programmi pidada tulemuslikuks – rohkem kui pool vene keelt kõnelevast elanikkonnast on omandanud heal tasemel eesti keele –, tuleb integratsiooniprogrammi prioriteedid üle vaadata. Sellisele järeldusele jõudsid teadlased Tallinna linnakantselei tellimusel korraldatud rahvussuhete uurimuse põhjal.
52 protsenti eestlastest ja 69 protsenti venelastest peavad integratsiooniprogrammi läbikukkunuks, selgus Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja firma Saar Poll sotsioloogide koostöös tehtud küsitluse tulemustest. Samas näevad eri kogukondade esindajad läbikukkumise põhjuseid erinevalt. Integratsiooni läbikukkunuks pidavaist eestlastest 88 protsenti arvab, et venelased ei taha integreeruda. Venekeelsed skeptikud seevastu peavad lõimimise ebaõnnestumise põhjusteks esiteks ebapiisavat tähelepanu venekeelse noorsoo probleemidele (88 protsenti) ja teiseks eestlaste vähest kaasatus integratsiooniprotsessi.
Kahe kogukonna esindajate jaoks kujunes suurimaks vaidlusküsimuseks eesti keele õppimine. 93 protsenti venekeelsest elanikkonnast on veendunud, et keeleõppele on integratsiooniprotsessis ebaproportsionaalselt suurt rõhku pandud, kuid nende seisukohta jagab vaid iga kolmas eestlane.
Tuleb aga märkida, et kõik küsitletud rõhutasid eesti keele valdamise tähtsust. Teadlased pöörasid tähelepanu sellelegi, et samal ajal eesti keele oskuse paranemisega rahvusvähemuste hulgas (2000. aastal valdas neist eesti keelt hästi 44 protsenti, 2007. aastal 51 protsenti) väheneb vene keelt rääkivate eestlaste arv (76 protsendilt 2000. aastal
69 protsendile 2007. aastal). See tähendab omakorda, et mitte-eestlaste positsioon tööturul tugevneb, eestlaste oma aga nõrgeneb. Seejuures mõistavad eestlased aga endiselt lojaalsuse märgina Eesti riigi suhtes eeskätt venelaste head eesti keele oskust.
Üks uurimuse autoritest, sotsioloog Ivi Proos nendib, et eelmise integratsiooniprogrammi loogika, mille kohaselt mitte-eestlane, kes eesti keele selgeks õpib, satub automaatselt eesti informatsioonivälja mõjualasse, on ekslik. Vähe sellest – sotsioloogide sõnul ei sõltu keeleoskusest ei lojaalsus Eesti suhtes ega armastus selle maa vastu. Nimelt keeleoskusest sõltumatule lojaalsusele võikski Proosi arvates järgmises integratsiooniprogrammis pearõhu seada.
Sotsioloog Iris Pettai märgib samuti, et ei ole vaja endistviisi rõhutada eeskätt keeleõppe ja kodakondsuse saamise tähtsust. Integratsiooni järgmise etapi võtmesõnadeks peab Pettai kaasatust, turvalisust, kannatlikkust ja usaldust.
Uurimuse tegijad juhtisid tähelepanu ka eri kogukondade esindajate enesemääramise probleemile. Samal ajal kui pea kõik eestlased peavad ennast eeskätt eestlasteks ja eurooplasteks, määratleb suurem osa – 71 protsenti – mitte-eestlastest end Eestimaa elanikena. Vaid kolmandik küsitletud mitte-eestlastest määratleb end Eesti kodanikuna, kuigi küsitletute seas oli mitte-eestlastest Eesti kodanikke tublisti rohkem – 50 protsenti.
Sellised tulemused näitavad küsitletute nõrka sidet Eesti riigiga. Samas seostab end Venemaaga kõigest neli protsenti küsitletud mitte-eestlastest, kuigi igal viiendal mitte-eestlasest küsitletul on Vene kodakondsus. Veel enam – mitte keegi küsitletutest ei soovinud, et tema lapsed seoksid oma elu tulevikus Venemaaga, ega kavatsenud ka ise sinna siirduda.
Positiivse momendina tõid sotsioloogid esile ka kahekordse, n-ö eestivenelase identiteedi kujunemise algust (nõnda määratleb end 40% küsitletud venelastest). Seda tendentsi tuleb teadlaste arvates tingimata toetada.
Mis puutub aprillisündmustesse, siis sotsioloogide arvates paiskasid need ühiskonna arengus tagasi. Nagu märkis Iris Pettai, meenutab praegune olukord mõnevõrra 1990. aastate vastasseisu, mil eestlased lootsid, et venelased sõidavad Venemaale, aga venelased lootsid kodakondsuse nullvariandi ning kahe riigikeele kehtestamisele. Praegused vastuolud ei ole Pettai sõnul nii sügavad, kuid nende taassüvenemine on kahetsusväärne.
Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul selgub uurimusest, et lõhe Eesti eri kogukondade vahel on suurem, kui võiks arvata. «Aprillisündmused tõid erimeelsused esile ning teadlaste arvates on integratsioon suures osas läbi kukkunud,» ütles ta. Savisaar märkis, et teadlaste arvates on Tallinn rahvuslikus plaanis eriti tundlik regioon ja siin tuleb täie tõsidusega tegelda sidemete loomisega kogukondade ning kultuuride vahel.
«Vaatamata ülesande keerukusele peab Tallinna linn kui «Kodurahu» foorumi algataja suunama kõik jõupingutused kahe kogukonna usalduse ja ühiskonna tasakaalu taastamisele dialoogi kaudu. Me anname endale aru, et kui soovime näha edukat protsessi, peavad integratsiooniga tegelema professionaalid. Võimulolijate ülesanne on leida selle jaoks vahendid ning ilmutada arukust, võttes kuulda spetsialistide nõuandeid,» ütles Savisaar.
«Kodurahu foorum»
• 12. oktoobril toimub pealinnas kolmas «Kodurahu» foorum, kus uuringute tulemusi tutvustatakse kõigile foorumi töögruppidele. Arutatakse sotsioloogide esitatud praktilisi ettepanekuid.
• Tuletame meelde, et foorumil moodustati viis töögruppi, mille koosseisus on teadlased-analüütikud, arvamusliidrid, rahvuslike suhete spetsialistid, linnajuhid, riigikogu liikmed ja ühiskonnategelased. Töögruppide tegevussuunad on järgmised: võrdõiguslikkus ning seadusandlus; vene keelt kõneleva noorsoo tulevik Eestis ja kvaliteetse hariduse saamise garantii; vene ja eesti kogukonna kultuurilise ühisosa leidmine; eelmise integratsiooniprogrammi plussid ja miinused; eesti- ja venekeelsete massiteabevahendite paralleelse eksisteerimise probleem.
• Kõigis nimetatud valdkondades oli hulk probleeme, mida tuli analüüsida, dokumenteerida ja millele tuli lahendused leida. See töö lõpetati 1. oktoobriks.
• 30. novembriks sõnastatakse ettevalmistatud materjalide alusel Tallinna kodurahu programm. Järgneb avalik diskussioon, mille käigus programmi vastavalt vajadusele muudetakse ning täiendatakse. Tallinna kodurahu programm käivitub 1. jaanuaril 2008.
• Esmakordselt tuli «Kodurahu» foorum kokku 4. mail, mil otsustati kohe, et foorum peab muutuma pidevalt töötavaks organiks.
