"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
130 aastat Tallinna esimese volikogu sünnist (0)
23. jaanuar 2008

Kui keskajal oli raehärra amet pea eluaegne, siis 1877. aastast hakkas Tallinnas kehtima seadus, mis vahetas linnajuhid valimistel välja iga nelja aasta tagant.

15. mail 1248 Tallinna linnale antud Lübecki õigus kehtis põhimõtteliselt 1877. aastani, ehkki kuni selle ajani ei ulatunud rae võim Toompeale – Lübecki seadus kehtis ainult all-linnas.

Lisaks sellele, et raehärra amet oli eluaegne, valis raad ise mõne liikme väljalangemise korral uue.

Uus etapp Tallinna linnaomavalitsuse ajaloos algas 1877. aastal, kui 26. märtsil kehtestati Aleksander II ukaasiga Balti linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Keisri ukaasis oli eraldi 6. punkt Tallinna kohta, mis nägi ette ühendada Toompea ja all-linn ning seada sisse ühtne valitsemisorgan.

Esmakordselt said siinsel alal linnade kohaliku omavalitsuse organiteks linnaduuma (ehk linnavolikogu) ja linnavalitsus. Teisisõnu sündis kaasaaegne linnajuhtimissüsteem, nagu me seda praegu tunneme.

Neljaks aastaks valitav linnavolikogu valis omakorda neljast linnanõunikust koosneva linnavalitsuse ja ka linnapea.
Linna kohaliku omavalitsuse ülesandeks olid peaasjalikult linnamajandus, heakord ja kultuur.

Võlgnikud valida ei saa

Linnaduuma valimisõigus oli siiski piiratud ja see oli Vene riigi alamatel, kes olid vähemalt 25-aastased ning elanud enne valimisi linnas vähemalt kaks aastat. Samuti pidi neile kuuluma linna piires kinnisvara või ettevõte (kauplemis- või tööstusettevõte või töökoda), mille pealt maksti linnale makse ja võlgu ei oldud. Naissoost omanikud said valimistel osaleda kaudselt oma sugulastest volinike – mehe, isa, venna, poja või väimehe – kaudu.

Ka 21–25-aastased valimisõigust omavad mehed või valimiste ajal eemalviibijad võisid valima saata oma voliniku. Valijaskond jagati tasutavate maksude suuruse järgi kolme klassi, kusjuures iga rühm sai valida võrdse arvu linnavolikogu liikmeid. Esimesse kuulusid jõukaimad, kes maksid kokku kolmandiku linnamaksudest. Kõige vähema varaga valijatest moodustus kolmas, kõige arvukam klass, kes maksid samuti kokku kolmandiku linna maksudest.

Valimised toimusid tihti erinevatel kuupäevadel ja valima pääses üksnes valijakaarti ette näidates. Kellelgi ei tohtinud olla üle kahe hääle – üks enda eest ja teine võis olla kellegi poolt volitatuna. Valimine oli majoritaarne ning harilikult tegutsesid koos I ja II klassi valijad (suurte ja keskmiste maksude maksjad), kes saavutasid ka absoluutse ülekaalu ja sellega koos tegeliku võimu linnavolikogus.

Mittekristlasi kuni kolmandik

Võrdse arvu hääli saanud volinikukandidaatide vahel võeti liisku (§ 38). Linnavolikogu suuruseks oli 72 liiget. ja sel oli otsustus­õigus, kui koos oli vähemalt kolmandik volinikke (Tallinnas seega 24 liiget).

1870. aasta linnaseadus nägi ette mitmeid piiranguid. Nii ei tohtinud § 35 kohaselt mittekristlastest linnavolinikke olla üle kolmandiku linnavolikogust. Sama proportsiooni nõue kehtis ka linnavalitsuse suhtes (§ 88). § 87 kohaselt ei tohtinud linnavalitsusse üheaegselt kuuluda isa ja poeg või vennad. § 88 kohaselt ei tohtinud valida linnapeaks juute. Linnavalitsusse ei tohtinud valida ka vaimulikke, kohtunikke, prokuröre (§ 89).

Eestlaste ja venelaste ühisrinne

Linnavalitsuse volituste periood oli neli aastat, kuid kahe aasta möödudes tuli pool linnavalitsust uuesti valida, kusjuures linnavalitsuse senine liige võidi ka tagasi valida (§ 94).

Linnaduumad allusid siseministrile ja siinsel alal Peterburi kubernerile. Linnaorganite üldist tähtsust omavad otsustused tulid avaldada nii vene kui ka saksa keeles ja vajadusel veel tõlkida kohalikku keelde ehk eesti või Liivimaal läti keelde.

Esimesed Tallinna linnduuma (ehk võib öelda linnavolikogu) valimised toimusid 24. ja 25. novembril (uue kalendri järgi 7. ja 8. detsembril) 1877. aastal. Volikogu esimene istung toimus 22. detsembril 1877. aastal, kus valiti 1870. aasta linnaseaduse järgi esimene linnapea – Oscar Arthur von Riesemann.

Tallinna vastvalitud volikogule oli juba esimestest valimistest peale omane kahe opositsioonilise leeri vastasseis. Ühe moodustasid seni rae kaudu linna juhtinud saksa rahvusest varakamad ringkonnad ning literaatidest volinikud.

Vastasrinda kuulus linna kohaliku omavalitsuse süsteemis esmakordselt kaasarääkimisõiguse saanud elanikkonna osa, peamiselt eestlaste ja venelaste, vähemal määral ka sakslaste esindajad.

Rahvusraamatukogus on ka esimene Tallinna linna valitsemise aruanne 1879. aastast, mille saatesõnades märgib aasta varem linnapeaks valitud Aleksander Rudolf Baron von Uexküll, et «möödunud 1879. aastal töötas uus linnavalitsemise mehhanism tõrgeteta».

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.