"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Kuidas vanasti tallinlaseks saadi (0)
23. jaanuar 2008

Tallinnas oli 1550. aasta paiku umbes 7500 elanikku: ligikaudu 4000 eestlast, umbes 2000 sakslast ja 1500 muid, enamasti rootslasi ja soomlasi, näpuotsa kaupa ka muid.

Isekeskis said nad hakkama Lübecki linnaõiguse ja kohaliku tavaõiguse alusel, mida mõnikord ka «ius estonicum» (eesti õigus) nimetati. Osa elanikest oli siinsamas sündinud. Ent kuidas mujalt tulnud siin elanikeks ja kodanikeks said? Neid võimalusi oli kaks.

Üle Euroopa, sealhulgas ka Lübeckis ja Tallinnas kehtinud põhimõte, et «linnaõhk teeb vabaks», tähendas seda, et linna tulnud pagulane või mõisast ärakaranud talupoeg, kes end raes üles andis ning ühe aasta ja ühe päeva jooksul sündsalt üleval pidas, saatmata korda midagi kriminaalset, sai loa linna elama jääda ning kuulutati kaaskodanikuks, asudes jagama linnaelu eeliseid, õigusi ja kohustusi.

Õigused tagasid töö, elatise ja töövõimetuks jäämise korral ka hoolekande, kohustused linnamaksu tasumise, osavõtu linna kaitsest nii sõja kui rahu ajal, vahikordades linnamüüril ja kindlustuste ehitamisel-moderniseerimisel, olgu rahamaksu või isikliku töö vahendusel.

Mõisnikud olid pahased, kui maarahvas linna pages ja nõudis neid linnalt välja. Ent Tallinna raad võttis vastu määruse, milles seisis: «Kõik talupojad, olgu vanad või noored, kellel oma adramaad ega vakutalu ei ole, loetakse vabadeks ja ei anta üldse välja, samuti ka vabadikud.» Seega leidis linn, et mõisnikel on õigus ainult taluperemehi tagasi küsida, et talud püsiksid ja maa haritud saaks. Kui aga taluperemees linna tuli, mõisniku juurde maale tagasi saadeti ning mõisnik teda pagemise eest karistas, võis taluperemees teist korda linna putkates kindel olla, et linn teda enam välja ei anna.

Kuigi linnas oli võim saksakeelse rae käes, toetas magistraat tülides saksakeelsete mõisnikega ikka pigem eesti talupoegi.

Nii kaupmeeste kui käsitööliste väljaõppes kehtis õpipoisiaeg ja selliaeg. Õpipoiss pidi elama meistri kodus ja tema kari all, õppima ametit ja distsipliini. Ent iseseisvuse omandamiseks ja isiksuse väljakujunemiseks olid ette nähtud sellide rännuaastad.

Liikudes võõrsil, õpiti ise hakkama saamist, uusi töövõtteid ja kombeid, tantse ja laule. «Võluvõtmeks», mis avas uksed võõrastes linnades, oli selli priiusekiri. Kui näiteks kingsepasell selle ette näitas, olid teiste linnade kingsepaametid ametivendlusest kohustatud rändurile ulualust ja kosti pakkuma, soovi korral ka tööd.

Linlane pidi oskama kirjutada

Kui nüüd kingsepasell Hans Jürgenson Tallinna tuli ja Kanuti gildis kingsepaametis oma «priiusekirja» ette näitas ja siin tööd sai, pidi ta ühe aasta sellina toimetama ja raha koguma, et valmistuda meistriks saamiseks. Aasta jooksul sai ka enam-vähem selgeks, kas ta on piisavalt ametiosav ja kena inimene, et teda kaasmeistriks tahta. Kui sellil lubati teha meistritöö ja see heaks kiideti, pidi kandidaat kaasmeistritele korraldama peo.

Siis tuli osta turvis ehk raudrüü, muretseda amb ja 100 noolt (alates 16. sajandist juba arkebuus), sest kõik mehed arvati linna kaitseväkke. Ühtlasi nõudis raad, et uustulnuk peab nüüd ka abielluma, pere ja kodu looma.

Rituaalide hulka kuulus ka pidulik meistrikslöömine kõigi ametivendade juuresolekul ning kodanikuvande andmine raekojas. Tasuda tuli linnamaks. Sestpeale, pärast sissekannet Tallinna kodanikeraamatusse, kuhu anti allkiri (kirjaoskamatuid täiskodanikeks ei võetud) ning vajutati oma pitsatsõrmusega peremärgi jäljend, oligi migrandist saanud Tallinna kodanik. Iseenesest mõista pidi ta valdama Tallinnas asjaajamiskeeleks olnud keskalamsaksa murrakut (plattdeutsch) ning omandama ka rahvakeele, eesti keele, mida rääkis lõviosa kohalikest sakslastest.

Poissmehi linnakodanikeks ei võetud. See tagas ka linnale tööjõu taastootmise ning migrandi tihedama sidumise linnaga. Kui näiteks sõja korral eelistasid poissmehed parematele jahimaadele pageda, siis abielumehed torisesid küll, kuid lõid oma raudrüü läikima, puhastasid roostest püssi ja läksid kaitsma mitte üksnes linna, vaid eeskätt oma kodu, naist ja lapsi ja koduvara.

Kaht liiki kodanikud

Meistriks saanu võis aga kindel olla, et linn tagab talle ja tema perele eluaegse elatise, ametivennad vajaduse korral tema lesele ja alaealistele lastele. Kui ta aga sandiks jääb, leidub vähemasti linna seegis ehk vaestemajas talle üks nurgake, janu jagu õlut ja leivakannikas, vahel lihagi.

Vallalised kaupmehesellid kuulusid Mustpeade vennaskonda. Abiellumisel said nad kaupmeeste Suurgildi liikmeks, mis oli kõige prestiižikam korporatsioon Tallinnas. Sinna kuulusid ainult rahvusvahelise kaubandusega tegelevad mehed, kes ainsana võisid saada raehärradeks ja valitseda linna.

Täieõiguslikud kodanikud olid gildidesse kuulunud tsunftide käsitöömeistrid ning Suurgildi kaupmehed ja nende perekonnaliikmed. Kodanikuks saamiseks valmistujad olid Mustpeade vennad, gildide käsitöömeistrite sellid ning õpipoisid. Tsunftivälised käsitöölised, sulased, kõrtsmikud ja väikekaupmehed kuulusid «linnahallide» hulka, kel polnud õigust tsunftide ja gildide asjus kaasa rääkida. Neid nimetati kaaskodanikeks. Ometi pidid ka nemad maksma linnamaksu ja täitma muid kohustusi kodulinna ees.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.