"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Tallinn, mis oleks eeskujuks Roomalegi (0)
23. jaanuar 2008

Ma armastan Tallinna – armastan meie vanalinna, meie halli merd, meie parke ja Kalamaja puudega ääristatud tänavaid. Samas, oleks meie linn inimene, siis vaevalt ta mu sõprade hulka kuuluks. Miks? Püüan seletada.

Kui lähtuda Abraham Maslow’ (tuntud vene päritolu ameerika psühholoog) tuntud hierarhiast, on meie linn arengu madalal tasemel. Aga Tallinn lahendab elanike sotsiaalseid probleeme, meie kodus on vesi kraanis, tänavatel sõidab ühistransport, lapsed mängivad mänguväljakutel, me saame vajaduse korral käia polikliinikuis jne. Meil on võimalus (kuigi minu vaatevinklist veel napivõitu) vaba aja kultuurseks veetmiseks. Kõik see, mõistagi, on nõudnud tõsist tööd.

Ilmselgelt on näha Maslow’ hierarhia esimese astme tundemärgid – linlased tunnevad end turvaliselt. Aga sellega võisid Tallinna elanikud kiidelda juba 500 aastat tagasi. Kui soovime, et linn, kus me elame, teeks enamat, kui vaid oma kodanike füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, tuleb teha järgmine samm.

Hierarhia teine aste on ühtekuuluvustunne, tunne, et ollakse selle linna kodanik. Ma võrdleksin seda kuulumisega perekonda. Perekonnaliikmeid ühendab peale armastuse ja sugulussidemete veel tõsiasi, et igaühel on kindel koht ja ülesanne, oma kohustused ja vastutus.

Pere heaks on igaüks meist valmis väga palju tegema. Aga kodulinna heaks? Arvan, et mitte – meid rahuldab seegi, kui ühistransport käib ja prügi ära viiakse. Mida rohkemat võikski soovida?

Ma kõnelen kodanikuühiskonnast, milleta on võimatu üleminek järgmisesse arengufaasi. Linna kuulumise tunne saab alguse liikmelisusest kõikvõimalikes linna heaks tegutsevates kodanikeühendustes, olgu tegemist ametiühingu, huviringi või rahvusvähemuse organisatsiooniga.

Jah, see kõik oleks meil ju justkui isegi olemas, kuid tõsist dialoogi võimuga kodanikuühiskonnal seni veel pole.

Ma loodan, et linna ellu kutsutud Kodurahu liikumine annab impulsi niisuguseks koostööks ja aitab meil astuda järgmise sammu, ületada võõrandumise mitte üksnes eri rahvuste esindajate, vaid ka eri linnaosade elanike (pole ju kellegi jaoks saladus, et Nõmme elanikud ei tunne Lasnamäed ja vastupidi) ning linnaelanike ja võimuesindajate vahel. Ja alles siis, reaalselt linna arengut suunates, võime jõuda arengu järgmisesse faasi – sotsiaalse kapitali realiseerimise faasi.

Maslow’ järgi on linna arengu kolmandas faasis kõik kodanikud väärtustatud. Igaüks leiab endale tegevuse, mille kaudu ennast realiseerida. Võtmesõnaks on niisuguses koosluses austus.

Sotsioloogina võin kurbusega tõdeda, et praeguses Eestis (ka Tallinn pole siin erandiks) realiseerib vaid iga neljas ennast nõnda, nagu talle meelepärane on. Arukas linn annab oma kodanikele võimaluse saada head haridust, ärgitab neid õppima, astub diskussiooni.

Ehitab linna elu üles, toetudes sihtgruppide huvidele – aga kui teine, st kodanikuaktiivsuse faas vahele jätta proovida, pole kolmanda arenguetapini jõudmine võimalik.

Kui meil õnnestub kirjeldatud arenguetapid läbida, on Tallinnal võimalus saada linnaks, kus kõik inimesed saavad oma võimeid parimal viisil realiseerida. Linnaks, millel on oma nägu ja kõrge rahvusvaheline prestiiž. Sellisesse linna püüdlevad ka teiste riikide intellektuaalid, sest siin nad saavad oma loomingulist potentsiaali kõige paremini realiseerida.

Loomulikult, skeptikud ütlevad, et Tallinn ei saa kunagi Pariisiks ega Roomaks. Seda polegi vaja – jääme Tallinnaks, aga selliseks Tallinnaks, mille kui eeskuju poole püüdleks isegi Rooma.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.