Vabariigi sünni aegadel veebruaris 90 aastat tagasi pääses Tallinn napilt õhkulaskmisest. Tallinna kaitsel mängis suurt rolli aga Oleviste tipus paiknev kuulipilduja.

Ajaloolise tõe huvides tuleb Eesti Vabariigi sünnilugu alustada vähemalt 1904. aasta detsembrist, kui Tallinna linnavolikogu valimistel said eestlased esmakordselt ajaloos võimu enda kätte. Seejuures valiti toona volikogusse teiste hulgas Konstantin Päts, Jaan Poska, Jaan Teemant, Otto Strandmann ja mitmed teised Eesti omariikluse hilisemad rajajad, kes oma poliitikukogemused said just kohaliku omavalitsuse tasandil. Poskast sai 1905. aasta jaanuaris esimene eestlasest Tallinna linnavolikogu esimees, Pätsist Tallinna abilinnapea. Esimesel iseseisvusajal rõhutati mitmetes kirjutistes, et Eesti riik sündis tugeva kohaliku omavalitsuse pinnalt.

Balti aadel uputamisele

1917. aasta augustis toimunud linnavolikogu valimised tõid võimule vasakpoolsed jõud. Linnavolikogu esimeheks valiti enamlane Jaan Anvelt, aseesimeheks sotsiaalrevolutsionäär Jakob Ümarik, linnavalitsuse esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks) enamlane Voldemar Vöölmann.

1934. aastal kirjutati selle kohta: «See volikogu omas hoopis uue pale. Esimest viiulit pääsesid mängima enamlased ja teised pahempoolsed.» Kuid üsna hämmastav on, et (vähemalt pealtnäha) maailmavaatelisest sarnasusest hoolimata saatis Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu 31. jaanuaril 1918 selle vasakpoolse linnavolikogu laiali ja võttis tema funktsioonid endale. Linnavalitsust nad siiski üle võtta ei jõudnud.

Nädalapäevad pärast Bresti rahuläbirääkimiste katkemist alustasid Saksa väed 18. veebruaril Eestile pealetungi. Demoraliseeritud Vene väed hakkasid taganema juba enne, kui levis info, et sakslased on Saaremaalt mandrile jõudmas. Räägiti metsikustest, mis nad olid toime pannud. Suur osa balti aadlikke arreteeriti – juba jaanuaris oli nad tunnistatud lindpriiks. Oli nõu nad merele viia ja seal ära uputada. Arreteeritud saadeti siiski Siberisse.

Naissaarel (1917. aasta detsembris välja kuulutatud vähem kui 90 madrusega Naissaare Nõukogude Vabariigis) lasti aga õhku kindlustusi, et need ei satuks vaenlase kätte. Asjatuks osutusid kõik Tsaari-Venemaa kulutused Peeter Suure kindluse rajamiseks.

Soomusauto kaitses linna

23. veebruari hilisõhtul otsustasid VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee evakueeruda Nõukogude Venemaale, kuigi veel eelmine päev oli rahvale teatatud, et «ainult üle praeguse valitsuse surnukehade võiks teine võim valitsema pääseda».

Samal õhtul oli kiirelt ja vabatahtlikult organiseeritud rahva omakaitse. Enamasti oma soetatud relvadega mehed asusid punakaarti linnast välja tõrjuma. Suureks abiks olevat seejuures olnud enamlaste ajalehe Kiir toimetuse hoovist hõivatud soomusauto. Omakaitse mehed surusid punased madrused sadama piirkonda ja organiseerisid selle ümber valvemeeskondadest tugipunktide võrgu. Mere puiesteel sõitev soomusauto tõkestas punaväelaste sadamaalalt väljatungimise katseid.

Sõjalaevalt tulnud madruste salk olevat tahtnud õhku lasta ka elektrijaama ja linnas Põhja puiesteel asuvaid lõhkeainete ladusid. Seal oli nii palju lõhkeainet, et see oleks purustanud kogu kvartali. Katastroof suudeti ära hoida, tõhusat toetust kaitsetegevuses pakkus ka Oleviste kiriku tornis asunud kuulipilduja.

24. veebruari hommikuks olid lahingud lõppenud ja viimased enamlaste laevad lahkusid reidilt. Eesti rahvuslaste delegatsioon koosseisus Konstantin Konik, Andres Larka ja Nikolai Reek oli Saue mõisas asunud Saksa vägede staabis saavutanud kokkuleppe, et Saksa väed ei tule Tallinna enne 25. veebruari.

Iseseisvusmanifest püsside kaitse all

Interregnumit kasutades lehvis 24. veebruari hommikust alates Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. Päästekomitee liige Konstantin Konik korraldas Päevalehe trükikojas eelmisel päeval Pärnus Endla teatri rõdult ette loetud iseseisvusmanifesti trükkimist. Seda oli aga üsna keerukas teostada.

Manifesti autori Juhan Kuke meenutuste kohaselt ei leidnud nad 24. veebruaril trükikotta minnes ühtegi ladujat. Enamlased olid surmaga ähvardades keelanud neil tööle minna. Ladujad nõustusid tööle asuma vaid siis, kui trükikoda sõjalise valve alla võetakse. Pärast lõunat algas manifesti kleepimine üle linna.

Sakslased piima ja liha kallal

24. veebruar oli päikesepaisteline. Emotsionaalselt on ühte seika sellest päevast meenutanud siis 17-aastane olnud Hjalmar Mäe oma raamatus «Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi»: «Peatusime isaga börsi trepil, et lugeda manifesti.» Üks pika halli habemega talunik jänesenahkse halli lühikasuka ja karvamütsiga pöördus börsitrepil minu isa poole ja ütles: «Pai noorhärra, minu vanad silmad ei võta seda kirja…» Minu isa luges talle manifesti ette, vanamees istus trepile, pisarad voolasid silmist, ta pani käed risti ja kordas ikka jälle: «Et minu vanad silmad seda veel nägema pidid, et minu vanad kõrvad seda veel kuulma pidid!» ja ta hääl jäi pisaratest kinni.»

Loodan mitte eksivat, väites, et midagi sarnast tunnetasid tuhanded meist täpselt 71 aastat hiljem, kui ühel imelisel 24. veebruari kargel hommikul tõusis Pika Hermanni torni taas sinimustvalge.

Olulised ja ilmselt paljudele teada sündmused toimusid 24. veebruaril 1918 praeguse Eesti Panga ees ja sees. Vähem teatakse aga, mida tegid sel ja järgnevail päevil Tallinna linnavõimud. Hoolimata sellest, et enamlased olid Tallinna linnavolikogu laiali saatnud, tuli linnavalitsuse ettepanekul ligi 30 linnavolikogu liiget raekotta erakorralisele istungile. Päevakorras oli punkt «Korra ja kaitse loomine linnas pääle enamlaste valitsuse põgenemist».

Et olukord linnas oli keeruline, nähtub linnavalitsuse istungitel arutatud teemade hulgast.

28. veebruari istungi protokollist loeme: «Teatatakse, et liha külmutamise ruumidesse ilmusid saksa sõjaväed ja võtsid ruumid oma alla. Ülevõtmise juures viidi umbes 200 puuda linna päralt olevat sealiha ära. Linnavalitsus otsustas Saksa komandantuuril paluda liha külmutamise ruumid linnale tagasi anda ühes ära viidud lihaga.»

Samuti oli Saksa sõjavägi linnalt ära võtnud piimameierei ja 600 puuda linna heinu. Sakslased olid kinni pannud ka trükikojad, mistõttu oli võimatu trükkida leivakaarte.
Nende eluliste probleemide kõrval tundub teisejärgulisena venekeelsete tänava- ja linnaasutuste siltide kiirkorras vahetamine eesti- ja saksakeelsete siltide vastu. Ent tegutsematus olnuks eluohtlik, samuti mõeldi tegutsemise ökonoomsusele.

Nii otsustas linnavalitsus, et emaileeritud uulitsanimelaudasid tuleb niiviisi puhastada, et ühes eestikeelsete nimetustega ka saksakeelsed jälle välja paistaksid ning venekeelsed nimetused sinise värviga kinni katta.

Püksitrakside küsimus

Nende murede kõrval tundub lõbusa seigana linnavalitsuse 1. märtsi istungil arutatud püksitrakside küsimus. Protokollis on kirjas: «Linnavalitsuse esimees Vöölmann teatab, et linnavalitsusele on antud kellegi poolt kontrabandina sissetoodud ja Tallinna t. ja s.s. (tööliste ja soldatite saadikute – S.M.) nõukogu poolt ära konfiskeeritud traksid, mida linnavalitsus otsustas linnapoodidesse müügile anda.»

Saksa väejuhatus, kelle eesotsas seisis Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud mingit Eesti valitsust. Kindrali jutule läinud Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska olevat külmalt vastu võetud nagu seda ilmekalt on kirjeldanud Jaan Kross oma romaanis «Tabamatus». Vilms olevat julgelt öelnud: «Härra kindral, meie ei nõua teilt Eesti Vabariigi tunnustamist ei de jure ega de facto. Sest see ei kuulu teie kompetentsi. Mis me soovime, on esiteks see, et te teataksite Berliini: te olete toonud Saksa väed ühe uue neutraalse riigi territooriumile.» Preisi kindral oli muu hulgas vastanud, et «seda teie vabariiki ei leidu ühelgi kaardil».

Paaritunnine nõupidamine eestlaste ja kindrali vahel ei andnud mingeid tulemusi.
1918. aasta 4. märtsil võtsid sakslased Vöölmannilt linna juhtimise üle. Uue okupatsiooni aegne linnavalitsus toimis kuni 1918. aasta novembrini.