"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Kui raeuudised kõlasid ­fanfaarihelide saatel (0)
10. märts 2008

Vahel imestatakse, et kuidas küll teavitati inimesi ajal, mil polnud ei moodsaid sidevahendeid ega üldist kirjaoskustki. Ometi saadi hakkama. Kuidas?

Vahel imestatakse, et kuidas küll teavitati inimesi ajal, mil polnud ei moodsaid sidevahendeid ega üldist kirjaoskustki. Ometi saadi hakkama. Kuidas?
Üks omapärasemaid rituaale kaasnes kinnisvaratehingutega. Kui keegi müüs oma maja, ei kehtinud tehing enne, kui raekoja tornikella löödi ja raeaknast pooleks murtud lauatükk alla visati. Alles üldist tähelepanu äratanud kahe toimingu läbi oli kaup koos ja lõplik, taganemisvõimaluseta müüjale ning ostjale. Loomulikult tundsid Suurturul raekoja ees tunglevad inimesed huvi, mis lahti on. Pärast kellalöömist teatas keegi raeteenritest põhjuse. Edasi levis teave suust suhu.


Muusikud raehärradel abiks

On koguni öeldud, et „gooti informaatika” ajastul oli lugu nõnda: kui hommikul teadsid kaks naist saladust, siis õhtul teadis seda juba terve linn. Või vähemasti need, kel teema vastu huvi. Kui raad teatas elanikele uutest määrustest, maaisandate külaskäikudest või nende korraldustest „auväärse sadama- ja kaubalinna Tallinna” asukaile, siis kasutati tähelepanu äratamiseks linnamuusikute kompanii abi. Seesugune oli olemas juba 1405. aastal ja koosnes kuuest mehest, kel olid nii puhk- kui ka löökpillid. Nende sagedasele vajalikkusele keskajal viitab asjaolu, et linnamuusikute maja paiknes otse raekoja vastas turuplatsil, et mehi oleks hõlbus kutsuda. Hiljem ehitati piperbude (‘pasundajate putka’ – nagu seda ühekorruselist majakest nimetati) kõrvale uus vaekoda. Muidugimõista oli linnamuusikute kompaniil muidki ülesandeid, kuid kõige sagedasem oli nõue raekoja ees või -aknalt fanfaare puhuda, et rahvas platsil vakka jääks ja kuulaks, mis uudiseid-korraldusi-hoiatusi-soovitusi kõrgeaulistel linnaisadel kodanike hea käekäigu nimel teatada on.
Küllap oli pasunapuhumist ka kohtuotsuste väljakuulutamisel, kui keegi omadest ehk võõrastest oli mingi erilise nurjatusega hakkama saanud, nõnda et pidi raekohtu otsusel linnast välja saadetama, üles poodama, mõõgaga peajagu lühemaks tehtama, tuleriidal grillitud ehk õlikatlas surnuks keedetud saama.


Uudistekuulutajaks oli kirik

Spetsiaalset heeroldit, kes üksnes uudiste kuulutamisega tegelnuks, Tallinnal oma suhtelise väiksuse tõttu polnud. Arvatakse, et 1300. aasta paiku küündis elanike arv vaevu 4000ni, aga „kuldse Hansa-aja” lõpul, 1550. aasta paiku umbes 7500ni. Kusjuures linna saksakeelsesse ülemkihti kuulus umbes 2000 isikut, kesk- ja alamkihti 4000 eestlast ning 1500 muude rahvatõugude poega ja tütart, eeskätt rootslasi ja soomlasi. Nagu paljusid muidki töid ja ülesandeid täitsid raehärrad ja kohtufoogt „kohakaasluse alusel”, nii sai ka heeroldi ülesanded ilmselt delegeeritud mõnele kõlavama häälega raeametnikule, ilma talle selle eest lisatasu maksmata.
Suuline asjaajamine ja sõnumite levitamine oli keskajal kirjalikuga võrreldes kahtlema ülekaalus. Uudiste levitamise keskusteks olid ka kirikud. Kui raekoja ees välja hõigatud uudiseid kuulis üsna väike hulk linlasi, siis pühapäevahommikustel missadel oma kihelkonnakirikutes käisid peaaegu kõik kodanikud. Seal said nad osa mitte üksnes jumalasõnast, vaid ka ilmalikest asjadest, mida raad soovis kantslist maha kuulutada. Lisaks seltskonna- ja perekonnaellu puutuv: pühade pidamise aeg ja kord, ristsed, kihlused, pulmad ja matused.

Surmaotsust ei saanud vaidlustada
„Gooti informaatika” kirjasõna peamised linnaelu korraldamise alusdokumendid olid all-linnas Lübecki linnaõigus, gildide ja tsunftide põhikirjad, aadellikul Toompeal aga rüütliõigus ehk maaõigus.
On aga lausa üllatav, kui napi kirjavaraga hakkama saadi. Näiteks Lübecki linnaõiguse 1282. aasta Tallinna koodeksis on ainult 168 paragrahvi, mis reguleerisid kodanike suhteid isekeskis ja linnaga. Kuna Lübecki linnaõiguse ühe koodeksi eessõnas on otsesõnu öeldud, et Tallinna raad peab linna juhtima „linnaõiguse ja kohaliku tava järgi”, siis võime aimata, et õiguse ja õigluse mõõtmisel võeti arvesse ka aegade jooksul välja kujunenud tavaõigust. Eks ütleme vahel teatud enesest mõistetavate asjade kohta tänini „kirjutamata seadus”. Näiteks Harju-Viru rüütelkonna tavaõigused kirjutati üles ehk kodifitseeriti alles XVII sajandi keskel, seni püsis elulaad enam suulisel traditsioonil – mis hea, mis halb.
Mõistagi tuli ette juhtumeid, kus raad ei leidnud vaidlusküsimuste lahendamisel tsiviilasjus tuge ei tava- ega linnaõigusest. Sellistel juhtudel võisid kohtualused pöörduda apellatsiooniks Lübecki raekohtu poole, alates Rootsi ajast aga kuningliku õuekohtu poole Stockholmis.
Kriminaalasjus olid Tallinna rae otsused lõplikud nii elu kui ka surma küsimuses ning edasikaebamisele ei kuulunud. Segastel juhtudel andis raad välja selgitava iseloomuga bursprake’sid, mis selgitasid, kuidas üht või teist asja moodsalt mõista.

Enamik elureegleid kehtestas tsunft
Ulatusliku dokumendirühma moodustasid ametite põhikirjad ehk skraad. Scra tähendab ladina keeles nahka, sest teatavasti kirjutati vanimad ürikud nahale ehk pärgamendile.
Nii gildid kui ka tsunftid tegutsesid rae kontrolli all. Raehärrad pidid täitma ka ametihärrade ülesandeid, kusjuures igaühe kontrolli all oli rohkem kui üks käsitööamet ehk tsunft. Koostöös käsitööameti vanema ehk oldermanniga ja tolle asetäitjatega koostati põhikiri, kus olid reguleeritud õpipoisi-selli-meistri hierarhilised suhted, töökorraldus, tasud ja käitumisreeglid.
Rae ja tsunfti pidevat infovahetust soodustasid ka convivium’id ehk ühisjoodud. Neid korraldati kvartaalselt kohustuslikus korras, nõnda et tsunftimeistrid (vennad) ja nende abikaasad (tsunftiõed) pidid trahviähvardusel kokku tulema ja „rõõmsasti jooma”. Söödi muidugi ka, lauldi ja tantsiti. Raad nägi ette, et humalase peaga võib mitmesuguseid tülisid ja pahandusi ette tulla. Seetõttu oli tsunfti põhikirjas tavaline punkt, ette enne pidu peavad meistrid oma mõõgad ja muud relvad vanema meistri kätte andma. Kindlaks määratud olid trahvid „pahade sõnade” ütlemise, tõukamise, löömise, riiete rebimise, joogipeekrite purukslöömise ning muude pahanduste eest, mis ilmnevad, kui „mees endale rohkem õlut sisse kallab, kui mahub”.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.