Hiljuti käivitus meedias debatt, mille käigus esitas Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimees Keit Pentus võimaluse sund­üürnike probleemi lõplikuks lahendamiseks. Sel juhul kuulub meie tänu talle!
Kuid igal juhul sõnastas ta ja tõi uuesti avalikkuse ette sundüürnikele omandireformi käigus tekitatud ülekohtu heastamise lahendi – maksta kohe kinni tagastatud majade üürnikelt nende kodu erastamise võimaluse äravõtmisega neile tekitatud otsene majanduslik kahju.
Tallinna Linnavolikogus opositsioonis olevate Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed on avaldanud nördimust linnavalitsuse otsuse üle “alustada taas korterite odavmüüki”. Tartu sundüürnike seltsingu kirja kommentaarides meenutati, et hetkel 30ndates olevatele noortele ei jaga keegi tasuta kortereid, kuid ühtlasi selgitati, et “30nene oli siis 15 ja korteri said “puhta muidu” tema vanemad” (EPL Online 21.05.2007 kl 11.47.50). Samas peavad sund­üürnikud sellist korteri hinda õiglaseks! “Enamik inimesi sai erastamise ajal endale oma pinna, meie jäime tol ajal ilma… Riik kustutab oma võlga minu ees,” ütles kümme aastat oma korterit oodanud sundüürnik.
Et nooremad lugejad Pentuse ettepaneku põhjendatust mõistaks, tuleb teha lühike tagasivaade eluruumide erastamise algusaega. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 13. juunil 1990. a (siis oli Keit 14aastane tütarlaps) vastu Eesti Vabariigi Omandiseaduse, mis pidi olema õiguslikuks aluseks majanduse üleviimisel turumajanduslikule alusele. Sel ajal oli see NSV Liidus tõeliselt revolutsiooniline samm, sest revideeris kommunistliku riigi aluseid – omandi küsimust –, asetades omandivormide reas esikohale eraomandi.
Järgmisena võttis Ülemnõukogu sama aasta 19. detsembril vastu otsuse “Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest” ja 13. juunil 1991 Omandireformi aluste seaduse (ORAS). Viimast ei toetanud mitmed suured poliitilised liikumised, sealhulgas suurim neist, Rahvarinne, aga ka Maaliit, Vaba Maa jt. Aprillis 1992. a võeti vastu Elamuseadus ja Riigikogu 7. koosseisu 2. istungjärk võttis 6. mail 1993. a (Keit oli sirgunud juba 17aastaseks neiuks!) 44 poolthäälega vastu Eluruumide erastamise seaduse. Keskfraktsioonist hääletas poolt vaid Ignar Fjuk ja puudus Kalev Kukk, teised hääletasid vastu. Reformierakonda polnud siis veel olemas.
Sellega oli loodud õiguslik alus eluruumide erastamiseks ja protsess, mille haavu me siiani põeme, käivitus.
Alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist. Lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus ei sisaldanud töötaja palk seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks jpm. Isiku tööpanuse hindamiseks ajavahemikul 1945 kuni 1992 võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja mis oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu korteri üldpinna ühe ruutmeetri arvestusliku väärtusega 300 krooni. Vähemalt 18aastasele Eesti kodanikule, kes elas alaliselt Tartu rahulepinguga määratud EV territooriumil, kingiti nn kodaniku osak, 10 RKOd.
Rahvas võttis kasutusele ka mõiste erastamisväärtpaber (EVP). Algas EVPde, s.o eriotstarbeliste väärtpaberite (mida Eesti riik jagas siinsetele elanikele RKOna tööstaaži alusel või õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks) müük ja ost vabaturul. EVP-krooni madalseis on fikseeritud 22.08.1995. a (neiu Keit oli juba 19aastane), kui selle hinnaks oli 10,7 senti; pikemalt püsis aga EVP-krooni hind 20–30 sendi piires.
Seega kahe 25–30 aastat tööl käinud isikuga pere (ehk tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad näiteks) sai siis 55ruut-
­mee­t­rise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Palju selle korteri turuhind täna siis oleks? Tallinnas Lasnamäel ca 1,5 miljonit, Tartu Annelinnas 1,1 miljonit.
Tagastatud majade üürnikud jättis riik selles ühisvarade jagamises oma osast ilma. Selles seisnebki toimunu kuritegelikkus, riigi poolt tehtud ülekohus, mille heastamisega pole ametnikud siiani hakkama saanud. Võrrelge ja mõelge – ägedad sundüürnike hukkamõistjad!