Tänapäeva tallinlastele teevad muret nii loata vedavad taksojuhid kui ka aparaadid, mis sõiduhinna mitmekordseks kergitavad. Enne taksosid polnud elanikud rahul aga voorimeeste päevinäinud sõidukite, lohaka riietuse ja puuduliku keeleoskusega.

Tänapäeva tallinlastele teevad muret nii loata vedavad taksojuhid kui ka aparaadid, mis sõiduhinna mitmekordseks kergitavad. Enne taksosid polnud elanikud rahul aga voorimeeste päevinäinud sõidukite, lohaka riietuse ja puuduliku keeleoskusega.
Vanemad teadaolevad andmed voorimeeste kohta Tallinnas pärinevad 1371. aastast. Tol ajal kuulus nende kaaskonda alla kolmekümne liikme. 19. sajandi keskel tõusis see arv saja peale ja kõik nad ei olnud enam tsunfti liikmed. Tallinna raad andis 1856. aastal loa tegutseda ka tsunfti kuulumata tingimusel, et nad seisavad väljaspool linnamüüri, Harju ja Viru väravate taga.
Varakult kehtestas linn ka voorimeestele taksid. Säilinud on näiteks 1834. aasta tariifide loetelu. Sõit kahehobusetroskaga Toompeale ja tagasi all-linna maksis 50 kopikat. Sõit Koplisse ja tagasi maksis 1 rubla 60 kopikat. Kahehobusesõiduki üürimine terveks päevaks maksis 8 rubla. See oli suur raha, kui arvestada, et tööline teenis päevas 30–50 kopikat. Kahehobusetroskade seisukoht asus Raekoja platsil.
Tallinnas tegutses mitu erapostijaama, millest üks tuntumaid oli Wagneri veoäri Narva maantee alguses. Algul tegeles see kaubaveoga ning hiljem pidas diližanssidega ühendust Peterburi liinil. Diližanss oli korraliku vedrustusega kinnine tõld, mis sõitis kindla graafiku järgi. Kui varem kulus Peterburi sõitmiseks kolm päeva, siis diližanss läbis selle tee 35 tunniga. Postitõllaga sõideti ka Tallinnast Riiga. Engeli veoäri asus Estonia teatri lähedal, kus oli ka võõrastemaja sissesõitnute majutamiseks.
1860. aastal hakkas raehärra Elfenbeini esimene kindla graafiku järgi väljuv hobuomnibuss sõitma iga 30minuti tagant Raekoja platsilt Kalaranda. Tallinna ja selle ümbruse (Kopli, Tiskre, Rannamõisa, Pirita-Kose) hobuomnibusside liine teenindas firma Privat-Post asukohaga Pärnu maanteel.

Kindlad reeglid
1874. aastal reglementeeriti põhjalikult voorimeeste õigusi ja kohustusi. Voorimeestelt nõuti eesti, saksa ja vene keele oskust. Määruses pöörati suurt tähelepanu voorimeeste rõivastusele, kuid tegelikkuses seda täita ei suudetud. Tolleaegses ajakirjanduses on tihti etteheiteid nii keeleoskusele kui ka riietusele.
Sõiduvoorimeestel oli ette nähtud kindel munder. 19. sajandi II poolel oli selleks tumesinisest kalevist kuub või lühikeste siilude ja läikivate vasknööpidega saterkuub ning ümmargune laia äärega lakeeritud kübar.
Uued sõidukid jäid tulemata
19. sajandi lõpus võeti kasutusele kummist rehvid, mis tekitas suurt uudistamist. 1895. aastal ilmusid Tallinna tänavatele klaasruutudega kinniste ustega kalessid.
20. sajandi algul kujunes voorimehe üldkasutatavaks vormiks kalevist kuub ja nokaga müts.
1907. aastal pöördus kuberner linnavalitsuse poole nõudega, et töötataks välja voorimeeste jaoks ühtne sõidukite tüüp, sest käigusolevad sõidukid olid ajast ja arust.
1908. aastal võeti vastu uus sundmäärus, kus uut tüüpi sõidukite muretsemiseks anti aega kümme aastat. Sõja tõttu langes sõidukite väljavahetamine päevakorrast ning isegi pärast sõda sõitsid paljud voorimehed aegunud troskadega.
20. sajandi algul oli Tallinnas 17 voorimehe seisukohta. Need paiknesid kõikide väljakute ääres ning tähtsamatel tänavanurkadel. Voorimehe tööpäev kestis varahommikust kuni hilisõhtuni. Suurem osa sellest ajast oli ooteaeg. Päevane teenistus oli tavaliselt paar rubla. Kui arvestada, et 900 rubla maksma läinud sõiduk pidas vastu 10 aastat, siis aastas tuli troska amortisatsiooniks arvestada 100 rubla.
Peale selle – kummirehvide kulu aastas oli 260 rubla ning jooksev remont 40 rubla.
Kui 400rublasele kulutusele lisada veel voorimehe kuue maksumus, hobuse toitmise ja rautamise kulud, siis voorimehele väga palju raha alles ei jäänudki.
Hobuste söötmiseks-jootmiseks olid eraldi kohad Raekoja platsil ja Heinaturul (Vabaduse väljakul).

Viimane voorimees
1912. aastal töötas Tallinnas 1177 üksiküritajast ning 656 palgalist voorimeest. Suurem osa töötas kaubavedajana ehk töövoorimehena.
1939. aastaks kahanes voorimeeste arv 379ni. Samal ajal suurenes sõiduautode arv Tallinnas 206lt 1618ni.
Mitmed voorimehed vedasid reisijaid ka pärast sõda. Viimane Tallinna voorimees pani oma ameti maha 1950. aastate keskel.

—-
Uudised 100 aasta tagant:
Prügimägi Nõmmele kasu teenima

Praegu aktuaalne prügiveo ja kompostimise teema oli volikogus ka saja aasta eest arutlusel. “Terve rea Tallinna majaomanikkude poolt oli palvekiri sisse antud, milles kurdetakse, et kaup, mille linnavalitsus hra Posti äriga mustuse väljaveo asjus teinud, küllalt kasulik pole. Palvekirjas püütakse arvude varal ära näidata, et hra Post lihtsalt oma peale võetud kohustusi täita ei suuda. Posti mustuse väljaveo koht olla Tallinnast 9 versta kaugusel. Mustusevedajatel kulub linna tulemiseks kolm tundi ära, kui siis veel kaks tundi, mis mustuse pealelaadimiseks linnas ära läheb ja kolm tundi tagasiteed, tööliste söömaaeg juurde arvata, siis tuleb välja, et üks tööline ja hobune ainult ühe vaadi päevas mustust välja vedada suudavad. Teiste äridega aga kontrakti pole, ja need nõuavad hingehinda,” võib tolleaegsest ajakirjandusest lugeda. Lahenduseks pakkusid majaomanikud üllatava prügikäitluse idee. “Linn peaks mustuse väljaveo koha küsimuse uuesti arutamise alla võtma. Võiks Veskimäele asutada, ehk jälle Nõmmele Siniste mägede alla. Siniste mägede all on linnal praegu suur liivakõrbe, mis täiesti kasuta seisab. Kui aga sinna mustust välja vedama hakataks ja mustus seal otsekohe liiva peale lastaks, saaks sealt 10 aasta pärast hea mustamulla maa, mis linnale suurt kasu tooks.”