"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Kui hooldekodud teenisid panga kombel kasumit (0)
07. aprill 2008

Keskajal ostsid rikkad vaeseid toetades endale hingeõnnistust, samuti teenisid seegid pankade kombel kõva kasumit. Möödunud aegade hoolekandest pajatab ajaloolane Tiina Kala.

Keskajal ostsid rikkad vaeseid toetades endale hingeõnnistust, samuti teenisid seegid pankade kombel kõva kasumit. Möödunud aegade hoolekandest pajatab ajaloolane Tiina Kala.

Seek teenis laenude pealt
Hoolekandeks oli keskaegses linnas põhimõtteliselt kaks moodust: üks oli seekide näol ja teine gildide ja vennaskondade poolt jagatavate almuste näol.
Eesti mõistes klassikalisel keskajal oli Tallinnas ainult kaks seeki – Jaani seek ja Pühavaimu seek -, mille asutamisaega ja asjaolusid me ei tea, sest ürikuid ei ole säilinud. Alles 16. sajandil hakati neile lisaks rajama täiendavaid hoolekandeasutusi.
Jaani seegi kohta võib öelda, et ta oli kindlasti olemas 1237. aastal, Pühavaimu seegi kohta ei oska nii täpselt arvata, see oli kindlasti olemas 14. sajandi algul.
Tänapäeva mõistes on raske seletada seekide tegutsemise õiguslikke aluseid, sest need ei olnud linna asutused ega ka eraettevõtted. Mingil määral olid seegid rae ehk siis linna kontrolli all. Neile oli raehärrade seast valitud eestseisjad, kes jälgisid, et majandusasjad toimiksid, aga linn ei finantseerinud neid. Seegid nagu paljud teised kiriklikud asutused majandasid ennast ise. Tihti arvatakse, et see toimus annetuste toel, kuid seegid ainult annetuste peale lootma ei jäänud.
Põhiline, millega need oma varanduslikku seisu kindlustasid, oli kapitali pealt teenimine. Üüriti välja kinnisvara, eriti Jaani seek laenas oma raha, saades sellest keskmiselt kuue protsendi suurust intressitulu. Jaani seek oli hiliskeskajal üsna jõukas, ka raad laenas sellelt raha. Seegil ei läinud kogu teenitud raha vaeste ülalpidamiseks vaja, tegemist oli omamoodi pangaasutusega.

Seek kui õdus pansion
Tihti arvatakse, et seek oli üksnes vaeste ja armetute elamispaik. Osa oli kindlasti selliseid, kes oma viletsa füüsilise või varandusliku seisu tõttu olid sunnitud seal suures ühises ruumis elama. Siiski oli seegis võimalik osta endale ka pansionikoht, nii et seek oli meie mõistes ka jõukate inimeste vanadekodu. Jõukamale inimesele anti kindla summa eest eraldi eluase, kas tuba või koguni maja. Ta sõi paremat toitu ja oli vabastatud olmemuredest.
Seegi personal oli väike. Palgal oli hoovimeister, kes vastutas igapäevaste majapidamistööde eest, kõbusamad seegi elanikud lõid töödes kaasa.
Lisaks veel vaimulik, teenija ning kokk, kuid hoolduspersonali palgal ei olnud.
Seegi elanikud sõid suppi, jahuputru, soolasilku ja paar korda nädalas ka liha. Peale joodi õlut. Tolleagsete standardite järgi said elanikud üsna hästi süüa ja pühade ajal kaeti laud veelgi rikkalikumalt.
Jaani seeki nimetati alguses leprosooriumiks ehk pidalitõbiste haiglaks, sest 13. sajandil, kui seek tekkis, oli Euroopas pidalitõve kõrgaeg. Hiliskeskaja kohta puuduvad andmed, kas ja kui palju seal pidalitõbiseid üldse oli, ilmselt mitte palju.

Almuste lauad – Euroopas haruldus
Gildid ja vennaskonnad panid kindlatel aegadel kindlatesse kohtadesse välja lauad, kust vaesed inimesed võisid süüa ja tarbekraami saada.
Selliseid almuste jagamise laudu leidus Euroopas vaid üksikutes kohtades, Tallinnas olid need olemas kaupmeeste liidul Suurgildil ja käsitööliste ühendusel Kanuti gildil. Suurgildi almustelaud asutati 1363. aastal ja selle jaoks määrati kindel arv hoolealuseid. Alguses oli hoolealuseid 13, 16. sajandiks oli neid üle viiekümne, lisaks Kanuti gildi toetatavad.
Laudadele ei saanud igaüks ligi astuda, vaid selleks oli vaja end gildis vaeseks registreerida. Registreerunu sai vastava märgi, mille ta pidi ette näitama ja selle eest anti pajukit.
Keskajal said end vaeseks registreerida vaid inimesed, kelle vaesusel oli kindel põhjus, näiteks vigastus või toitja kaotus, niisama voostreid linnarahvas ei toetatud. Suhtumine vaestesse sõltus palju sellest, mis põhjusel inimene oli sellesse seisundisse sattunud. Oma laiskusest vaestesse suhtuti halvasti, teistesse mitte. Inimese seisusele kohane äraelamise viis pidi üldiselt olema tagatud, sest see oli kõigi huvides.
Samas levis põhimõte, et vaestel on rikkaid vaja, et hinge sees hoida ja rikastel vaeseid vaja, et oleks, kellele annetada ja sellega endale hingeõnnistus tagada.
Kui rikas annetas seegile ehk tolle aja vaeste hoolekandeasutusele, siis palvetas tema eest 20-30 inimest, mis tundus olevat tõhusam, kui rikas oleks annetanud ühele või kahele inimesele ja nemad oleksid tema eest palvetanud.

****
Uudised 100 aasta tagant

Vaeste laste varjupaik
Märtsis saja aasta eest kutsus Päevaleht linlasi vaeslaste jaoks annetusi tegema.
“Nagu iga aasta nii pandakse ka tänavu märtsikuul Tallinna vaestelaste varjupaiga ehk peastejaama heaks loosimine toime. Seda loosimist võime kõigile asutuse sõpradele südamest soovitada. Eestlaste arv, keda tarvis on viletsatest oludest vabastada, kasvab iga aastaga, kuna aga seltsi sisetulek viimasel ajal vähemaks on jäänud. Seda tungivamalt on soovida, et ettevõtte kasuks asju kingitaks ja võimalikult rohkesti loosisi ostetaks.”

***

Tallinlane mäletab

25 aastat Tallinna ühistranspordi ühtset piletit
Mart Moosus, tallinlane 1944. aastast.

16. augustil 1982. aastal otsustasid Eesti NSV võimud, et Tallinna linna ühistranspordis tuleb 1. jaanuarist 1983 sisse seada ühtsed sõidu- ja kuupiletid. Siiamaani müüsid nii Tallinna veoettevõtted ise oma müügipunktide kaudu pileteid ainult oma ühissõidukite kasutamiseks. Liiduvabariigi keskorganid ei teinud otsuseid oma tarkusest, sellele oli eelnenud Tallinna linnavõimude taotlused ja selgitused, samuti kindel tegutsemisplaan. Järgnes selgitustöö elanikkonna hulgas, ilmusid artiklid Õhtulehes, Vetšerni Tallinnas ja Noorte Hääles.
19. oktoobril kehtestas Eesti NSV Hindade Komitee määrusega ühtse piletite hinnad:
üksikpilet maksis 5 ja üksikpilet ekspressis 10 kopikat. Kuupilet maksis 3 rubla (kehtis ka ekspressis), kuupilet ainult trammis sõitmiseks aga 1 rubla ja 50 kopikat.
Kuna siiani müüs ja kontrollis NLiidus igaüks oma piletit, polnud ühiseks toimimiseks valmisretsepte kuskilt saada. Nii tuli luua tulude kogumise ja jaotamise süsteem, samuti piletikontroll kogu linna ulatuses.
Oodata ei lasknud end ka probleemid – juba maikuus 1983 pöörduti Hindade Komitee poole taotlusega tõsta kuukaardi hind 4-5 rublani, sest piletitulu kogunes oodatust vähem ja tekkisid raskused ühistranspordi finantseerimisega. Loomulikult oli vastuseks keeldumine ja rohkem tuli paotada linna rahakotti.
Need piletihinnad kehtisid kuni 30. juunini 1990, mil juba Tallinna Linnavolikogu nad kahekordistas: üksikpilet 10 kopikat ja kuupilet 6 rubla. Tõusutendents rublades kestis kuni 1. juunini 1992 ning siis olid hinnad juba järgmised: üksikpilet 2 rubla ja kuupilet 80 rubla – kahe aastaga kallines üksikpilet 20 korda ja kuukaart 13 korda – oli rublaaja lõpp.
Krooniaja alguseks on teatavasti 20. juuni 1992. Ühistranspordi sõidupilet jõudis kroonihinnani sama aasta 1. septembrist: üksikpilet 30 senti ja kuupilet 12 krooni, sinnamaani kehtisid rublaaja hindadega soetatud piletid. Seega ei jäänud hinnad samale tasemele (kurss 1/10), vaid sammusid selget tõusuteed.
Märtsikuust 2000 kehtestati sõidutalongi hinnaks 10 krooni, krooniaja selle ajavahemiku kasv ületas isegi rublaaja lõpu taseme. Selline talongi hind kehtis kuni 1. jaanuarini 2008.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.