Kas eestlased toetavad pigem rahvuslikke huve või üksikisiku individualismi propageerivaid erakondi – selle üle arutlevad allolevas loos meediaekspert Oleg Harlamov ja sotsioloog Liina Kilemit.

Kas eestlased toetavad pigem rahvuslikke huve või üksikisiku individualismi propageerivaid erakondi – selle üle arutlevad allolevas loos meediaekspert Oleg Harlamov ja sotsioloog Liina Kilemit.
Uuringufirma Faktum & Ariko poolt veebruarikuus Tallinna Linnakantselei tellimusel tehtud küsitlus, kus uuriti linlaste poliitilisi eelistusi ja nende suhtumist erakondadesse, tõi välja lisaks loogilistele ja seaduspärastele ka mõned esmapilgul üllatavad tulemused.
Nii võib pidada täiesti loogiliseks, et linlaste seas on enim toetatav poliitiline partei Eesti Keskerakond, kellega oli rahul ja keda toetas 30 protsenti linlastest. Keskerakonna toetus on olnud Tallinnas stabiilselt kõrge juba kümmekond aastat ning eks ole selle veenvaks tõestuseks, et kahtedel järjestikustel valimistel Tallinna linnas on Keskerakond saavutanud absoluutse enamuse Tallinna Volikogus. Üllatavaks võib aga esmapilgul pidada fakti, et Keskerakonna toetus eestlaste hulgas Tallinnas oli pea sama kui kõige rahvuslikumal erakonnal Eesti poliitmaastikul – Isamaa ja Res Publica Liidul.

Venesõbralikkus on müüt
See, et IRL on Eesti riigi sünnist kuni tänaseni olnud kõige rahvuslikum erakond, ei vaja vist tõestust. Tuletagem kas või meelde, et tänane IRL on osati ERSP jätk – sulandusid ju IRLi paljud ka täna aktiivsed kunagised ERSP poliitikud pärast kahe erakonna omaaegset ühinemist. Kuigi nii poliitiline kui sotsiaalne olukord on toonasest ajast peale tugevasti muutunud, on IRL ka täna jätkanud selgelt kõige rahvuslikuma poliitika ajamist. Räägime või piirilepetesse preambula sissesurumisest või siis kõige valjuhäälsemast gaasitrassile keskkonnauuringuloa mittelubamisest. Võib ju vaielda, kas see või teine rahvuslik loosung või idee on tänase päeva poliitkontekstis kõige pragmaatilisem, kuid fakt, et IRLil on Tallinnas 12 protsendi eestlaste toetus, näitab selgelt, et sellistel ideedel on ka täna kandepinda ja elujõudu.
Kaheteist protsendi eestlastest tallinlaste arvamuse eiramine oleks rumal. Selle taustal võib tunduda üllatav, et Keskerakond, keda poliitkonkurentide, eriti reformikate poolt on järjepidevalt taotud kui venesõbralikku ja vaat et Moskva Kremlist juhitud erakonda, omab samuti kaksteist protsenti Tallinna eestlaste toetusest. Küsitlus näitab, et Keskerakond ei ole eestlaste poolt hüljatud, nagu näevad oma soovunelmates reformarid.
Keskil on eestlaste seas stabiilne toetus ja see pigem suureneb, kui väheneb.
Küll aga näitavad küsitlused, et viimasel ajal on just Reformierakonna toetus vähenenud ning selle Reformierakonna vähenenud toetuse arvel on IRL saanud toetust juurde.

Individualismi teenrid – kõik rahaks
Kuid kas Keski ja IRLi eestlastest toetajaid ühendab peale sarnase toetusprotsendi veel midagi? Tundub, et jah. Ühes intervjuus on haridusminister Lukas öelnud, et Reformierakond seab üksikisiku huvid riigi ja ühiskonna omadest kõrgemale.
“Kõik kaubaks, kõik rahaks – see on Reformi erinevus meist. Meie (IRL) arvame, et ühiskonnas on olemas püsiväärtused, mida pole võimalik rahasse ümber arvutada. See vast ongi kõige suurem erinevus – Reformi suhteline individualism ja IRLi rahvuslik aade, mis on ülem kõigist teistest väärtustest ühiskonnas ja mis eeldab mingitki kollektiivsust ja ühistegutsemiskokkulepet ühiskonnas. Viimane on jällegi väga sarnane Keskerakonnale, mis rõhub samuti rohkem kollektiivsele heaolule ja ühiskondlikule solidaarsusele.”
IRLi ja Keskerakonna valijail on sarnasusi veelgi, mis aga eristuvad Reformierakonna arusaamistest. Erinev arvamus on nägemuses riigist. Reformierakond soovib võimalikult õhukest riiki. Konflikt kulmineerus vaidlustes palgaarmee üle. Nimetatud vaidlus illustreeris veenvalt, kui vähe arvab Reformierakond ühiskondlikust solidaarsusest.

Võõrtööjõu sissetoomine – kelle huvides?
Reformierakond leiab, et armees teenimine on ohver, kannatus, mis tuleb üksikisikule rahaliselt kompenseerida. IRL ja Keskerakond aga leiavad, et armees teenimine on auasi, kangelastegu kodumaa ja rahvusidee ees. Rahvuslik joon jookseb ka nimetatud erakondade vahel võõrtööjõu sissetoomise küsimuses. Kui Reformierakonna jaoks on tegemist ettevõtjate heaolu ja kasumi muutmisega ülimaks eesmärgiks, siis IRLi ja Keskerakonna puhul on küsimus eelkõige sotsiaalses aspektis ja oma rahvusele eelistingimuste loomises omal kodumaal.
Ning loomulikult rahvuse püsimajäämise teema, kui võõrtööjõu sissetoomine peaks ületama mõistlikud, et mitte öelda ohutud piirid. Kõnekas oli ka mõned nädalad tagasi Riigikogu saalis toimuv, kui Juhan Parts tõstatas hüpoteetiliselt võimaluse Edelaraudtee infrastruktuuri ära ostmisest. Sellele järgnenud reformika Jürgen Ligi sõnavõtt-küsimused olid ideed ja ettekandjat nii sisuliselt kui ka vormiliselt mõnitavad ja halvustavad.
Lähikuudel plaanib Tallinna Linnakantselei korrata analoogset uuringut. On huvitav jälgida, kas tendents, kuis täna IRLi ja Keskerakonna toetamine eestlaste poolt suureneb ning toetus Reformierakonnale väheneb, jätkub või ei. Igal juhul võib aga juba täna väita, et mõlemad, nii IRL kui ka Keskerakond seisavad Tallinnas eestlaste silmis poliiteelistuste järgi tugevatel rahvuslikel positsioonidel. Rahvuslus pole täna eesti valijale aga enam lihtlabane eesti-vene küsimus, vaid eelkõige rahvuslike ideede eest seismine sotsiaalvallas ja majanduses. Valija on saanud targemaks.