"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Eesti elu kui õnnemäng? (0)
14. aprill 2008

Paljud Eesti lapsevanemad mängivad oma lastega justkui loteriid või õnnemängu, mis kaotuse korral tähendab aga sageli lapse ränka vigastust.
Äsja kuulsime uudistes taas väikelapsest, kes kõrgelt rõdult alla kukkus.
Fatalistliku hoiaku “minu lapsega midagi ei juhtu” laia leviku tõttu võib paljusid vanemaid kahtlustada lausa ema/isainstinkti või elementaarse mõtlemisvõime puudumises. Jah – lastega juhtub ikka õnnetusi, ent suur osa neist on siiski välditavad.
Ka vanemate suur rahakott ei taga veel mõtlemisvõime olemasolu ehk lapse turvalisust. Olen tihti märganud, et paljudes ülimoodsates kodudes on ehmatavalt palju lapsele ohtlikku – üliteravate nurkadega klaaslauad, efektsed õhulised, ilma piireteta trepid jne.
Üle lahe Rootsis ei saa seevastu ühtegi maja ehitada nii, et poleks tagatud laste elementaar­ne turvalisus. Väga täpselt on reguleeritud kas või trepipiiretel olevate pulkade vahekaugus, et laps sealt vahelt mingil juhul kukkuma ei mahuks.
Niisiis – palju meie eraelus toimuv, sh laste arvukad traumad, ei sünni sugugi juhuse tahtel, vaid peegeldab meie üldisemat elufilosoofiat. Sest kuigi eestlased armastavad tihti rääkida sellest, kui palju nad tööd rügavad teha või kui edukad me oleme, on meie elukorraldus siiski rajatud pigem pimedale usule helgesse tulevikku. Asjad peaksid paranema majanduskasvu toel justkui iseenesest, kinnitasid riigijuhid aastaid vaesuse, narkomaania ja ebavõrdsuse probleemide kohta.
Juhuse- ehk kasiinomentaliteedi valitsemise tõttu on isegi tunne, nagu kogu Eesti olekski üks suur kasiino ja inimene sihitult ruletilaual hüplev täring. See nähtub nii elanike passiivsusest isikliku ja riigi elu korraldamisel kui ka asjaolust, et elu ja surma piiril kõndimine on meie inimestele justkui erutav elamus.
Millega muidu seletada asjaolu, et mõned kodanikud suhtuvad sõjakalt omavalitsuse või riigi sammudesse, mis teevad elu turvalisemaks. Alkoholi müügipiirang on paha, sõidukiiruse piirangutest rääkimata jne. Iga teine prominent uhkustab ju sellega, kuidas ta ikka ülemäära “gaasi annab”.
Riigi tasandil oleme me aga end samuti liialt seadnud juhuse ehk globaliseeruva majanduse meelevalda. Kuna meie riigi tulud sõltuvad liigselt käibemaksust ja vähe otsestest maksudest (üksikisiku tulumaks, omandimaksud), siis on riigi rahaseis majanduse jahtudes ja tarbimise vähenedes väga kõikuv. Nii on raske stabiilselt rahastada mitmeid avalikke teenuseid (haridus, tervishoid jne). Samuti on valitsustel maailmamajanduse najal väga kerge vabastada end igasugusest vastutusest.
Kaudsed maksud, sh kütuseaktsiis ja käibemaksud, mida valitsus just 5 miljardi jagu tõstis, on aga otsekui nähtamatud. Toidu hinnatõusu pärast ei tõuse rahvas millegipärast barrikaadidele – kuigi need löövad valusamini madalama sissetulekuga inimeste pihta.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.