"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Kui Rahvarinne äratas eesti rahvuse (0)
14. aprill 2008

• 11.09.1988 peeti Rahvarinde algatusel lauluväljakul 300 000 osalejaga grandioosne massiüritus “Eestimaa laul 1988”, kus nõuti esmakordselt Eesti iseseisvuse taastamist.

13. aprillil 20 aastat tagasi ETV telesaates “Mõtleme veel” Edgar Savisaare poolt välja hõigatud Rahvarinde loomise idee käivitas Eestis võimsa rahvaliikumise, mille kaasabil murdis Eesti end vabadusse. Pealinn usutles Rahvarinde juubeli puhul sotsiaalteadlast Rein Ruut­sood.
Mis tagas omal ajal rahvarinnete säärase populaarsuse ja edukuse Balti riikides?

Kompromissituid, vahel relvavõitlusele kutsuvaid rahvuslasi jälgiti Läänes rahutuse, kui mitte õudusega (Jugoslaavia sündroom!). Selles mõttes tekitas ERSP Läänes hirmu – peale pagulaste. Lääs oli ju õnneuimas. Külm sõda läbi, vene nafta odavalt tulemas. Kohutav hirm oli, et keegi võiks Gorbatšovi, seda messiat, kõigutada, nii et selle asemel tulevad tagasi stalinistid. Liidu lagunemine – tuumariigi lagunemine – see oli ju košmaar.
Balti rahvad – see on “kure sitt Balti meres”, väljendas neid vahekordi üks Lääne diplomaat 1990!
NSV Liidus aga poleks ükski organisatsioon, mis oleks avalikult kuulutanud “Kommarid ahju!” või “Venelased välja!”, saanud sõnaõigust. Lääs oleks sellised terroristid ka välja visanud! Pealegi oli ka eesti rahvas tark – ERSP asutas ca 100 inimest ja palju suuremaks see rühmitus, keda rahastasid pagulased, ju ei kasvanudki. Mitte et eestlased kartsid vangi minna. Ei, nad kartsid ka käru – kuigi ühe rattaga – kummuli keerata.
“Rahvarinne perestroika toetuseks”, st formaalselt Gorbatšovi poliitika toetuseks, et “oma asja ajada”, täitis kõik olulised tingimused, et olla edukas. Perestroika toetamine meeldis Läänele (kuni Rahvarinne asus avalikult iseseisvust nõudma). Ka Vainol – ehkki ta tahtis – oli raske seda keelata. Moskvas vaieldi ja kaheldi aga kaua! Meil oli õnne.
1988. aasta suvel saadeti Aleksander Jakovlev asja uurima – mis siin siis toimub ja kes on need “rindelased”. Stalinistid olid juba loonud nn Interrinde! Ainus demokraat Moskva tipus oli Jakovlev. Ta raporteeris, et on probleeme natsionalismiga, aga rohkem on “positiivset”. Gorba, kes vajas tõesti toetust uutmisele, läks riskile. Rahvarinded suutsid edukalt end läbi suruda.
Rahvarindest tuleks kirjutada korralik ajalugu, see on seni veel teaduslikult uurimata.

Kui suurt rolli mängis toonaste liidrite andekus?
Eestil oli muidugi erakordselt õnne juhtidega – isegi vaenlased on läbi hammaste sunnitud tunnistama Savisaare erakordset andekust organisaatorina ja poliitilist osavust, kõnelemata määratust töövõimest (äsja kirjutas sellest oma mälestustes Hindrek Meri). Marju Lauristinil oli samuti poliitika geenides ja ta tasakaalustas tormakat Savisaart. Siis räägiti koguni Rahvarinde “isast” ja “emast”. Eestimaa Rahvarindes arendati välja kõik peamised NSV Liidu lagundanud ideed: IME (isemajandav Eesti) ja “suveräänsus”.
Nagu tänaseks on laarlased Savisaare poriga üle valanud, nii on aga ka putinlased Jakovlevi ära neednud kui “rahvarinnete isa”, kes pani aluse Liidu lagunemisele. Balti riigid on aga Jakovlevi austanud kõrgeimate aumärkidega. Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudis on väärikal kohal, Eesti Rahvarindega, nende liikumiste ärataja ja koolitajaga, on kahjuks teisiti – Laar on ju oma tööd teinud 15 aastat!

Miks on Rahvarinde kuvand läbi aegade moondunud ehk kas ühiskond ja eliit hindab täna vääriliselt RRi rolli taasiseseisvumisel?
Baltimaade rahvarinnete ajalooline kuvand on väga erinev, ehkki nad täitsid sama väärikat rolli üksteist toetades tollases võitluses, mille üle võib vaid uhke olla. Leedus ja Lätis on koguni rahvarinnete muuseumid ja nad on kõigiti tunnustatud. Eestis aga tekkis alternatiivne liikumine – ja väga oluline – Eesti Kongress. Selle võimuahneid juhte, nagu Kelam, aga iseloomustas kuulsusjanu ja sallimatus teiste suhtes. 1991. aasta augustit – nõukogude võimu kiiret varisemist – kasutati selleks, et monopoliseerida rahvuslus, kuulutada: “meie oleme ainsad õiged eestlased!”.
Peamine, et vabadust saada, oli “deklareerida” ja lippe lehvitada. Need, kes Moskvas püüdsid midagi teha, on rahvuse reeturid! Lisaks propaganda, et reeturid ja iseseisvuse vastased, kollaborandid on just EKP liikmed. Rahvarinnete liidrid kõigis Baltimaades olid aga valdavalt ju EKP liikmed. Ka loomeliitude juhid, kes omal ajal panid aluse revolutsioonile, olid ju isegi Keskkomitee liikmed. Indrek Tarandi kuldtähtedega vihkamise ajalukku kirjutanud “Kommarid ahju!” on selle lõhestava kuvandi kurb näide! Seetõttu on kahjuks loomulik, et mitte kedagi neist, kes panid aluse vabadusliikumisele, ei kutsutud ju 1–2. aprillil Toompeale!
Täna valitseva koalitsiooni-eliidi maine on nii küsitav, et nad ei saa lubada tõeliselt moraalseid haritlasi enda kõrvale. Nende moraal on aga nii madal, et nad ei häbene ka seda, et on võtnud endale õiguse tegelikult kaudselt solvata haritlaste väärikat, palju kannatanud põlvkonda ja võtta rahvalt osa selle ajaloost. Kas poleks olnud uhke kutsuda 1.–2. aprillil 2008 need sadakond, kes veel elus, sinnasamasse saali, kus kõlas Mikiveri “Vabadust” – “Tulgu või surm!” ja kus Heinz Valk nõudis esmakordselt avalikult meie iseseisvuse taastamist.
Ka konverents oleks loomulik, aga ei midagi – kitsarinnalisus, ahnus, tõeliselt isamaalise vaate puudumine – see on tänane probleem.

Kui RRi teeneid ei hinnata piisavalt, siis mis on selle põhjused?
Sellel on mitmeid põhjusi. Ajalooliselt kulges Baltimaade vabanemine teisiti, kui keegi seda ootas, st NSV Liidu kokkuvarisemine oli asi, mida ei suutnud keegi ette näha. Rahvarinnete taktika oli rajatud NSV Liidu demokratiseerimisele – sest kuidas saanuks Läti, kus on 48% mittelätlasi, end vabaks “deklareerida” ja siis riigi “dekoloniseerida”, kui NSV Liit alles on. Muidugi, ka 1991. aasta sügisel toimunud NSV Liidu lagunemine oli rahvarinnete töö selles mõttes, et rahulik demokratiseerimine viidi nii kaugele, et stalinistid ei pidanud vastu.
Selles “demokraatiasse ärkamises”, ilma milleta poleks olnud iseseisvumine võimalik, on demokraatiale ja mittevihkamisele panustanud rahvarinnete suurim teene.
Meenutagem – ega Gorbatšov ei tahtnud mingit demokraatiat. Balti riigid suutsid kallutada kaalukausi Moskvas vähemuses olnud demokraatide ja pool-demokraatide kasuks (à la Jeltsin). Baltimaad vabanesid n-ö üleöö. Meie kiire jaluletõusmine sai võimalikuks vaid tänu 3-4 aastat kestnud Eesti majanduse ülesehitamisele, lahtihaakimisele jne nn Rahvarinde valitsuse poolt.
On tõsiasi – mida ei taheta tunnistada –, et just Savisaare valitsuse ja Jeltsini Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud lepe tegi võimalikuks, et Jeltsin tunnistas esimesena Eesti iseseisvuse taastamist. Alles siis tunnustasid meid teised vähegi suuremad riigid.
Kuna kokkuvarisemine toimus nagu üleöö, siis oli võimalik valetada, et Rahvarinne tahtis tegelikult Eesti NSVd.

Kas tänapäeval oleks võimalik rahvast sama ühtsesse rahvaliikumisse mobiliseerida?
Ei taha enam vangi minna – selline kokkuhoidmine, mis siis oli võimalik, on vaid meeleheites inimeste eluinstinkt. Pealegi, nõukogude aeg õpetas inimesi üksteist hoidma ja hindama ja armastama – me poleks ju muidu ellu jäänud. See oli vastukaal stalinismile, mis õpetas vihkama, et siis meid ükshaaval puruks litsuda “nagu lutikaid, kes on pragudest välja pugenud” – nii sõnastas selle akadeemik Gustav Naan.
Aga kõik, mis veel meenutab solidaarust, on ju teadlikult hävitatud. Margaret Thatcheri järel on Mart Laar meile korrutanud: “ühiskonda pole olemas”, ja nüüd ongi käes – seda pole. 

* * *

* 1988. oktoobris kogus Rahvarinne 800 000 Eesti elaniku allkirja liiduvabariikide õigusi piirava eelnõu “Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis” vastu.
* Rahvarindesse kuulus ametlikult üle 200 000 inimese, tegelikult aga kogu eesti rahvas!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.