Kõik me teame Tallinnas Nõmmel asuvat kaunist Glehni lossi. Kes oli aga selle muinasujutulise rüütlilossi rajaja, kes ehitas pealinna ühe arhitektuuripärli? Sellest jutustab allolevas loos giid Marina Dunajeva.
Kõik me teame Tallinnas Nõmmel asuvat kaunist Glehni lossi. Kes oli aga selle muinasujutulise rüütlilossi rajaja, kes ehitas pealinna ühe arhitektuuripärli?
Sellest jutustab allolevas loos giid Marina Dunajeva.
Parun Nikolai von Glehnil (1841–1923) oli mitmekülgne haridus. Ta õppis ülikoolis majandust, meditsiini ja arhitektuuri. Glehni anne ja loomingulised kalduvused väljenduvad nii tema idees luua metsa- ja aialinn, kui ka muinasjutulises rüütlilossis, mille ta enesele koduks ehitas.
Nikolai noorusaeg möödus Jälgimäe mõisas, lihtsas ühekorruselises puust härrastemajas, mis kuulus tema vennale Peter von Glehnile, kuulsale vene botaanikule. Pärast Nõmme metsa läbiva ja Glehnide valdustest mööduva regulaarraudtee avamist 1870. aastal jätkati rongiteed Paldiskini. Nikolai von Glehn, mõistes, millist kasu toob raudtee, hakkas innustunult rajama suvituskohta “seitsmendal verstal”.
Oktoobris 1873 eraldas ta Nõmme jaama juures esimese suvilakoha maa. Tänavaid veel polnud, suvilaid hakati rajama otse metsa. Ei kuigi kaugel siit, Mustamäe nõlval, asutas parun Kõrgepea loomafarmi ja puuviljaaiad.
Originaalne parun-romantik
Paruni romantiline hing püüdles kõrgete ideede poole, ta vajas endale niisama romantilist ümbrust. Jättes endise maja poeg Manfredile, ehitas Nikolai von Glehn endale šveitsi stiilis maja kõrgel kivivundamendil, sinnasamasse kerkis hiljem ka loss. Tornidega paekiviehitis kotkaskulptuuriga kõige kõrgemal meenutas gooti rüütlilossi ning oli ühtviisi ebatavaline nii seest kui väljast. Kogu interjööri kujundas parun, ka mööbli valis ta ise.
Alumisel korrusel riputas ta seintele kreeka, ladina, prantsuse, saksa, vene ja eesti keeles kirjutatud õpetused, näiteks: “jumalad hindavad tööd rohkem kui annet”, “kasvatamatu on see, kes toas sülitab”…
Loss valmis 1886, park XX sajandi alguses. Pargi sissepääsu juures seisis valvurimajake, külastamise eest võeti tasu 3 kopikat, palmimaja eest 10 kopikat.
Ja oli ka, mida vaadata ja imestada. Parun oli originaalne. Erilist huvi äratas tema palmimaja. Sambad ja sissekäik olid graniidipuistega tsemendist, katus ja aknad värvilisest klaasist. Imetleda võis eksootilisi taimi, mis olid istutatud kahe väikese basseini äärde.
Pargis olid lillepeenrad, alleed ja teekesed, kividele olid jäädvustatud peremehe värsid. Lossi lähedal oli mälestusmärk Glehni lemmikhobusele, selle lähedal mälestustahvlitega lemmikloomade kalmistu.
Kalevipoeg, mitte kurat
Pargi kaitsjateks nimetas Glehn Kalevipoega ja Draakonit. Kummalise hiiglase kaheksameetrine kuju oli kaugele paista. Ebaloomulikult suur sarvede ja habemega pea sai põhjuseks, miks külalised kuju pigem kuradiks kutsusid, Draakonit peeti aga krokodilliks.
Korralik sakslane Glehn pani aga siiagi värsiridadega tahvlikese, kus on kirjas, et tegemist on siiski Kalevipojaga, kuradiks kutsuvad teda vaid lollid. See tahvlike on nüüd restaureeritud.
Tänu skulptor Mati Karminile on ka Kalevipoeg saanud uue elu.
Üheks viimaseks rajatiseks pargis sai suurtest graniiditükkidest vaatetorn. Soovijad võisid sealt väikese tasu eest pikksilmaga ümbrust uurida: vanalinna siluetti, Harku järve, merd. Esimese ilmasõja ajal torn osaliselt purustati, samuti ka Kalevipoja kuju, kuna need oleksid madala metsa keskel võinud Saksa vägede jaoks tulesuunisteks saada.
1918 sõitis parun koos perega Saksamaale, seejärel Brasiiliasse, kus suri traumasse, mille sai hobuselt kukkudes: parun ei suutnud ratsutamisest ka kõrges eas eemale jääda. Nii lõppes selle inimese elutee, kes Nõmme linnaosale aluse pani. Mõis tühjenes, aga suvitusküla kasvas ning arenes ja sai 1926 linna õigused. 1940 sai Nõmmest Tallinna rajoon.
Lossist sai Tallinna Tehnikaülikooli kultuurikeskus. Selle initsiaatoriks oli kõrgkooli meeskoor juba 1966. aastal. 1998. aastal tehti kapitaalremont, nüüd toimuvad lossis kontserdid ja korporatsiooniõhtud. Torni ehitati observatoorium. Palmimaja on osaliselt taastatud, Kalevipoeg ja Draakon seisavad endiselt oma kohtadel. Mäejalamil on spordikompleksi seiklusrada. Nii elavad imelised ideed sajandeid ning rõõmustavad ka järeltulevat põlve.
