Tänu keskajal sündinud ja eriti 19. sajandil laialt rakendatud karmidele heakorranõuetele said linlased juba toona osta poest ohutut ehk sanitaararstide kontrollitud toidukaupa, kõndida sillutatud tänavatel ja kaunitel haljasaladel. Ka karmid kojamehed valvasid piinliku täpsusega iga majaesise puhtust.
Tänu keskajal sündinud ja eriti 19. sajandil laialt rakendatud karmidele heakorranõuetele said linlased juba toona osta poest ohutut ehk sanitaararstide kontrollitud toidukaupa, kõndida sillutatud tänavatel ja kaunitel haljasaladel. Ka karmid kojamehed valvasid piinliku täpsusega iga majaesise puhtust.
Meile on sageli jäänud arusaam, et “pimedal keskajal” elati räpaselt ning solki kallati otse tänavale, kuid allikad räägivad siiski pisut muud. Vanimad teadaolevad Tallinna rae poolt sätestatud “heakorraeeskirjad” pärinevad just kesk- ja varauusajast.
Muidugi erines tolleaegsete tallinlaste hügieenistandard tänapäevasest, sest linnas peeti loomi ja sõnnik tänavatel oli tavaline. Siiski karistas või ähvardas raad karistada tihti oma krundi ja majaesise korrastamata jätmise või prügi valesse kohta vedamise eest.
Erilise tähtsuse omandavad heakorraküsimused aga 19. sajandi teisel poolel, kui Tallinn kasvas ruttu, ta kustutati kindlustatud linnade nimekirjast ja valmis Tallinna-Peterburi raudtee. Arenevas linnas tuli linnaisadel varasemast palju enam pingutada, et elementaarset heakorda tagada. Kasvas kodanike hügieeniteadlikkus ja üldine heaolustandard, isegi agulites taheti elada puhtamalt-moodsamalt, nagu oli nähtud elatavat suuremates linnades.
Sel ajal aeti kinni soostunud vallikraav ja endiste muldkindlustuste peale rajati haljasalad. Algas väljapoole vanalinna jäävate tänavate sillutamine ning agulitesse veevärgi ja kanalisatsiooni rajamine. Tallinn sai gaasivalgustuse.
Samas likvideeriti 1860. aastate lõpul kesklinna arendamise käigus hulk vanu linnakindlustusi. Romantilise Nunnevärava lammutamine tundus juba toona inimestele vale ja selle kaitseks koguti allkirju. Tuline diskussioon puhkes ka ajakirjanduses, värava restaureerimiseks tehti isegi korjandus. Rahva algatus jäi aga paraku raha võimule ja poliitilisele otsustusele alla ning värav ikkagi lammutati.
Kojamehe sõna maksis
Unisest kubermangulinnakesest sai 20. sajandi alguseks kohalikus mastaabis peaaegu et metropol ja sanitaararstid külastasid tihti eeslinnasid. Nende raportitest on näha, et
alkoholismi, räpakalt elavaid ja sellega kaaskodanikke häirivaid inimesi, nagu ka hügieenireeglitele mittevastavaid söögikohti ja poode tuli ette isegi kuldsel Eesti ajal. Üldiselt oli aga eelmise vabariigi periood puhtuse ja korra aeg, kinnitavad nii seda aega mäletavate inimeste meenutused kui ka fotod linnast.
Uskumatult korras ja elamisväärsed paistavad neil piltidel näiteks 1930. aastate Kopli ja Kalamaja, rääkimata Nõmmest. Kojamehed olid tähtsad tegelased, nendelt nõuti palju ja neil oli sellest tulenevalt ka moraalne õigus teisi korrale kutsuda. Kojameeste tööd kontrolliti omakorda. Mõne kortermaja küljes on siiani säilinud eestiaegne kellanupuke kirjaga “kojamees”. Teiste hulgas võis kella anda majast mööduv kordnik, kui tal oli hoone või selle ümbruse heakorra suhtes pretensioone.
Linna ilmega tegeldi ka laiemalt, sõdadevahelisest ajast pärinevad paljud meieni säilinud korrastatud haljasalad, oma praeguse ilme said näiteks Tornide väljak ja Kodu tänava park. Kõige võimsamaks tookordseks aktsiooniks jäi riiklikult algatatud esindustänavate hoonestamise plaan. Selle raames lammutati kesklinnas, näiteks Pärnu maantee, Roosikrantsi ja Hariduse tänava ning Kaarli puiestee ääres kümneid väsinud puumaju ja ehitati asemele 4-5korruselised moodsad elamud, mis Tallinnale tõepoolest suurlinlikuma joone andsid.
Samas igatsevad linnaplaneerijad siiamaani linna südamest kaotatud Härjapea jõge mis Eesti ajal pärast selle reostumist jupphaaval maa alla suleti, sest jõge puhtaks saada olnuks keeruline ja kallis. Jõge kasutati kanalisatsioonikollektorina ja selle asemel uue ehitamine oleks olnud tülikas.
Maju hoidis koos vaid värv
Nõukogude aeg tähendas linna heakorra ning hoonete ja kruntide hooldamise osas üldiselt tagasilangust. Lisaks minnalaskmismeeleolule ja omanikutunde puudumisele süvendasid korratust mõned ebaõnnestunud ettevõtmised, näiteks ajaloolistes eeslinnades läbi viidud plankude ja piirdeaedade lammutamise kampaania, mis muutis paljud krundid tallatavaks eikellegimaaks. Institutsioonides kohtas ka mõistlikumat suhtumist, näiteks kuulutasid linnarajoonide täitevkomiteed mitmel puhul välja heakorravõistlusi. Siin-seal on siiani säilinud majadel toonased plekist preemiamärgid “Eeskujuliku heakorraga maja”.
Suurem ja organiseeritum linna korrastamine võeti ette 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati eel. See ulatus pargipinkide ja plankude värvimisest tänavate remondi ja suurte uusehitiste püstitamiseni. Palju tehti muidugi ka “potjomkinlust” ehtsas nõukogude vaimus, näiteks võõbati üksnes fassaade maju endid korralikult remontimata. Linnale moodsama ilme andmise nimel likvideeriti Narva maantee ääres, aga mujalgi kesklinnas hulk selle ajani veel säilinud puumaju. Nende seas ka mitmeid hooneid, mis olid täiesti säilitamiskõlbulikud ja tänapäeva muinsuskaitse seisukohalt väga väärtuslikud.
