Tallinna Kunstihoonesse on teretulnud ennekõike nende kunstnike tööd, mis inimesi heas mõttes ärritavad või erutavad. Lisaks on Kunstihoones plaanis taas hakata kontserte korraldama, pajatab allolevas loos asutuse uus juht – kunstikriitik Harry Liivrand.
Tallinna Kunstihoonesse on teretulnud ennekõike nende kunstnike tööd, mis inimesi heas mõttes ärritavad või erutavad. Lisaks on Kunstihoones plaanis taas hakata kontserte korraldama, pajatab allolevas loos asutuse uus juht – kunstikriitik Harry Liivrand.
Kas Kunstihoone on galerii, kuhu astuvad sisse inimesed tänavalt?
Ma arvan, et suvaline inimene tänavalt astub sisse küll, kui ta näeb mingit kuulutust, mis paelub tema tähelepanu. Mis puudutab nišipublikut, siis see oleneb väga palju näitustest. Ja peab tunnistama seda, et kõige vähem külastatakse meil siiani videonäitusi. Videokunst on juba ammu muutunud peavoolukunsti osaks, aga eesti vaatajale on see ikkagi midagi uudset, midagi natuke arusaamatut, millega ei osata kuidagi suhestuda.
Mis siis linna kunstipublikule enim meeldib?
Skulptuur, isegi installatsioon, on palju kergemini arusaadavad. Samas on hämmastav ka see, et noor põlvkond, kes on väga tehnikakeskne ja e-maailmaga üles kasvanud, möllab iPodidega ja surfab kõigis netikanalites, on väga aktiivne oma seltskonna sees – teevad videofilme, filmivad oma telefonidega – nad ei tule vaatama videonäitusi.
Tulevad võib-olla ainult siis, kui nad tunnevad kunstnikku. Kõige suuremad publikumagnetid on endiselt ülevaatenäitused ja kohalike tuntud kunstnike näitused. Mul on väga kahju sellest, et rahvusvahelisi nimesid meil väga ei tunta ja ma püüan oma panuse anda sellesse, et ka välismaiseid kunstnikke Tallinnas rohkem näha saaks.
Aastas tahame teha vähemalt 2-3 välisnäitust koostöös väliskuraatoritega.
Loodan, et ka näitustevahetus, näiteks teiste Eesti linnadega, hakkab muutuma aktiivsemaks. Püüame ka leida partnergaleriid Helsingis.
Mis muutusi tahad kindlasti ellu viia?
Kunstihoonele kuulub väike, aga hea kunstikollektsioon Nõukogude Eesti kunstnike töödest. Sellel on tänapäeval juba selline väärtus, et me laenutame seda välja näiteks ka Kumule. Ma loodan, et tulevikus saab Kunstihoone hakata taas kunsti kollektsioneerima. Toimub see siis annetuste, kingituste, deponeerimiste või ostude põhjal, seda näitab aeg. Sel nädalal tuligi Kunstihoonele esimene kingitus, Arne Maasiku foto “Chicago”.
Lisaks kunstikollektsiooni täiendamisele, mis vahepeal on soiku jäänud, tahame hakata Kunstihoones ka kontserte korraldama, seda näitustevahelisel ajal. Omal ajal seda tehti ja ma arvan, et oleks hea, kui saaksime selle vana kombe taas ellu äratada.
Kas Kumu valmimine on Kunstihoone varju jätnud?
Ei ole. Aga ma mõistan küsimust. Tõesti, väga pikka aega on Kunstihoone ja Eesti Kunstimuuseum olnud justkui konkurendid, ja seda just enne Kumut. Kunstimuuseum asus varem väikeses Kadrioru lossis, kust ta kümneks aastaks koliti samuti väga väikesele pinnale Rüütelkonna hoonesse. Jäi mulje, et Tallinnas ongi kaks võrdse mahuga kunstinäituste keskust ja keegi ei teinud vahet sellel, et üks on ikkagi muuseum ja teine galerii, kus toimuvad vahetatavad näitused.
Kunstihooneid on Euroopas erinevate funktsioonidega ja neid ei anna taandada ühele liistule. Tallinna Kunstihoone on esmajoones esindusgalerii pind. Ta on kõige vanem ja suurem ja ma ei häbene ka ütlemast, et kõige esinduslikum galerii alates aastast 1934. Peaks rõhutama, et see on ka ainus Kunstihoone nime kandev galerii Baltikumis.
Kumu näitused on museoloogilised ja uurimuslikud näitused, ka lähiminevikust, kõigi Kumu näitustega kaasneb museaalne aspekt.
Kunstihoone näitused peaksid minu arvates 95% ulatuses koosnema elavate kunstnike näitustest. Olgu see kunstnik siis 80aastane või 20 aastat vana. Kui ta suudab vaatajale midagi sellist pakkuda, mis heas mõttes ärritab, heas mõttes erutab ja mõtlema paneb, siis on need kunstnikud siia teretulnud.
Mis seisus on Kunstihoone praegu?
Siin on suurepärane kollektiiv. Kaks suurepärast kuraatorit, suurepärane tehniline meeskond. Aga maja ise vajub ja seega peaks järgmisel aastal tegema tõsisema remondi.
* * *
Kunstihoone piletihinnad tõusid:
Alates 1. märtsist on Kunstihoones täiskasvanute pilet 35 krooni ja õpilastele 20 krooni.
* * *
Alates 16. aprillist saab Kunstihoones vaadata prantsuse šokikunstniku Orlani töid.
Välisnäitus saabus siia Reet Varblase ja Eugenio Viola koostöös. Tänapäeva üks kuulsam prantsuse naiskunstnik Orlan on tuntuks saanud oma plastiliste operatsioonide avalike lindistustega.
