Eelmisel nädalal helistas meie toimetusse Linnalehe toimetaja, kes soovis millegipärast teada ajalehe Pealinn leviplaane ja teatas sõbralikus toonis, et nad kirjutavad oma lehes, mille poolest kaks lehte erinevad.
Selle asemel võisid Linnalehe lugejad aga neljapäeval näha halvustavat kirjatükki üksteist välistavates ametites oleva (parteilane, ajakirjanik ja PR) sotsiaaldemokraadi Hannes Rummi sulest.
Ta retsept oli lihtne – hea leht, sh Pealinn kirjutagu asfaldiaukudest ja olgu vähem positiivne. Reedeses numbris jätkas Linnaleht labast rünnakut.
Eks püüa siis meiegi sõnastada kahe lehe erinevust, kuigi me ei pea lugejat nii rumalaks, et ta ise ei mõistaks vahet teha.
Esimene erinevus on see, et Pealinn on TÕELINE LINLASE OMA LEHT. Pealinn on ju meie kõigi ühisomand, kuuludes igale tallinlasele, mitte ühele kasumit või muid eesmärke taotlevale eraomanikule.
Teiseks – Pealinn räägib tõesti eelkõige sellest, mis linnas parajasti teoksil on, või sellest, mis muutub.
Samuti analüüsime ka mitmeid positiivsusest kaugel olevaid valusaid probleeme (laste traumade suur hulk, loomade rünnakud inimeste vastu, perearstide varjatud visiiditasud jne). Vaid asfaldiaukudest kõnelemine läheks ju lugejale ometi igavaks, kuigi ka löökaukude parandamisest on meilgi ilmunud teateid.
Jõudu Linnalehele!
REPLIIK: Linnalehe eetikast (0)
21. aprill 2008