Tunnustatud egüptoloog ja kultuuritegelane Sergei Stadnikov leiab, et valitsev võimueliit ei julge siiani rahvusvähemustega dialoogi astuda.

Tunnustatud egüptoloog ja kultuuritegelane Sergei Stadnikov leiab, et valitsev võimueliit ei julge siiani rahvusvähemustega dialoogi astuda.
Kuidas ka ei räägitaks ametlikul või poolametlikul tasandil, Eestis elab kaks tõesti suurt etnilist kooslust – eestlased ja venelased. Kui esimesed teostavad end ametlikul ning mitteametlikul nivool, siis teiste võimalused on juba seadusandlikult palju ahtamad.
Hulk aastaid oli presidendi juures tegutsenud rahvusvähemuste ümarlaud pea ainus ametlik kommunikatsioonikanal vabariigi võimude ning nn muulaste (eriti mittekodanike) vahel. Institutsiooni kui niisugust kritiseeriti venelastest poliitikute-ühiskonnategelaste seas üsna tihti.
Harilikult heideti sellele põhjendatult ette jututoalikkust, kui n-ö auru väljalaskmise võimalust. Kindlasti just seetõttu hindas omaaegse nõukoguliku nomenklatuurkogemusega Eesti president Lennart Meri küünilis-kavala isiksusena seda ümarlauda. Tema presidentuuri ajal korraldati koosviibimisi kaunis regulaarselt. Muide, seal oli võimalik teataval määral hoomata mitte-eestlaste seas valitsevaid poliitilisi meeleolusid. Ja ka väliskülalistele oli ümarlauast hea rääkida. Praegune president Toomas-Hendrik Ilves muide ignoreerib seda foorumit, viimast ei ole veel kordagi kokku kutsutud.
Säärane Ilvese-poolne hoiak tuleneb otseselt koha kättenäitamise kihust nn endise tsiviilgarnisoni esindajatele (selle termini leiutajaks on politoloog professor Rein Taagepera).

Soovimatus suhelda
Kui meenutada eelmise aasta etnilis-poliitilisi rahutusi, siis üritati vaid Tallinna volikogu tasandil konsulteerida rahvusvähemustega.
Andrus Ansipi valitsus eiras neid konsultatsioone pea sajaprotsendiliselt. Vaid kaitseminister Jaak Aaviksoo ilmus korra kohale, sedagi 26. aprillil (sic!). Kui vaatame nüüd üldjoontes möödunud poliitaastale tagasi, siis ega võimulolijate sisepoliitikas ei ole ju sisuliselt midagi kardinaalselt muutunud, dialoogi ju ei ole.
Meenutagem: esimene Kodurahu foorum organiseeriti 2007. a mai algul, mil Tallinnas kehtis veel massiürituste keeld. Tulid kohale sajad eri rahvustest inimesed ning proovisid kuidagi mõtestada möödunud jubedaid sündmusi. Üritus oli vägagi representatiivne, eelkõige intellektuaalselt. Valitsus üritas sumbuurselt ad hoc korraldada alternatiivseid-toetavaid etniliste minoriteetide üritusi. Viimased kukkusid totaalselt läbi. Kes neid nüüd veel täpselt mäletab?!
Seevastu Kodurahu konverentse tunnustavad oma kohalolekuga loomulikult paljud tunnustatud mitte-eesti poliitikud ning arvamusliidrid. Samuti osaleb istungitel-sõnavõttudel kohe hulgim erineva ilmavaatega eesti haritlasi. Järelikult on ettevõtmine elujõuline.
Miks siis aga puudusid 13. märtsi Tallinna Kodurahu foorumi mõttetalgutel valitsevate parteide esindajad? Minu meelest peamiselt kahel põhjusel. Kõigepealt ei taheta muuta senist poliitikat.
Teiseks on see foorum õigustatult seotud Keskerakonna liidri Edgar Savisaarega. Ta on ainus kohalik tipp-poliitik, kes söandas astuda dialoogi. Teda aga kardetakse ja vihatakse parempoolsete seas kõige kirglikumalt. Ei taheta talle n-ö täiendavaid trumpe kätte mängida.
Teisalt on aga teravad arutelud ja vene (loomulikult teistegi vähemuste) elanike huvide arvestamine siinse ühiskonna ning majanduse arengu seisukohalt üliolulised. Muidu võivad tulevikus tulla uued “pronksööd” uuel kujul.