Aprilli alguseks langes märtsiga võrreldes pealinlaste seas kõigi erakondade toetus, samuti kasvas nn soo ehk parteilist eelistust mitteomavate tallinlaste hulk tervelt 13,5%, ulatudes aprillis 38%ni.

Aprilli alguseks langes märtsiga võrreldes pealinlaste seas kõigi erakondade toetus, samuti kasvas nn soo ehk parteilist eelistust mitteomavate tallinlaste hulk tervelt 13,5%, ulatudes aprillis 38%ni.
Levinud arusaama järgi on Eestis erakondade toetajaskond üpris kindlalt välja kujunenud ja ajas vähe muutuv. Seetõttu usutakse, et ka valimistulemuste ennustamises võib kindlaid prognoose jagada.
Kindlasti on sellises mõttekäigus omajagu tõtt. Teine jagu tõest peitub aga selles, et tavaliselt näidatakse vaid nende inimeste toetust, kel kindel erakondlik eelistus olemas.
Niimoodi käitudes “visatakse minema” enam kui kolmandiku rahva arvamus, sest just 30–40% vahel on juba aastaid püsinud nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millise erakonna poolt nad hääletaksid, kui homme toimuksid valimised.
Kõhklejaid on rahva hulgas oma kolm korda rohkem kui neid, kes on otsustanud üldse mitte valima minna. Just selle kõikuva kolmandiku käitumisest oleneb, milliseks kujuneb valimistest osavõtuprotsent ja millised erakonnad koguvad priskema häältesaagi. Spekulatiivselt võib väita, et sotside ja Reformierakonna jõuline tänavakampaania Riigikogu valimispäeva eelsel nädalavahetusel oligi see “võlukepike”, mis viis neid suurepärase valimistulemuseni.

Suurte reiting langeb
Vaatame, kuidas on pealinnas lood kõikuva kolmandikuga ja selle suutlikkusega kallutada suuremate erakondade positsioone.
Aasta on valitsevatele parteidele alanud raskelt, sest maksubaasi kokkukuivamine ei võimalda enam “head onu” mängida. Aprilli alguseks langes märtsiga võrreldes kõigi erakondade toetus, seejuures polnud avalikkuse silmis vahet, kas tegu oli valitseva või opositsioonilise erakonnaga.
Suuremat toetust omanud erakonnad kaotasid rohkem toetajaid, väiksemad vähem, kuid tendents on kõigil ühesugune. Keskerakonna toetus, mis märtsis tõusis, langes aprillis (ilmselt maamaksust mõjutatuna).
Erakondade toetuse üldise kahanemise taustal paistab silma nn soo suurenemine. Võrreldes märtsiga oli parteilist eelistust mitteomavate tallinlaste hulk tõusnud tervelt 13,5%, ulatudes aprillis 38%ni. Samas pole kolme kuuga oluliselt muutunud nende osakaal, kes üldse valima ei läheks. See näitab, et rahvas on pettunud praegustes erakondades, aga mitte demokraatias.

Kes kõhklevad?
Uurides eelistust mitteomavate vastajate parameetreid, avastame üpris kirju seltskonna. Väär oleks arvata, et eelistust ei oma vaid vaesed ja harimatud inimesed.
Sissetuleku järgi on kõige rohkem kõhklejaid kahes äärmuslikus tulugrupis – kõige madalamate ja kõige kõrgemate (üle 12 000 krooni inimese kohta) tuludega inimeste seas. Samuti pole eelistuste selgus seotud vastaja elutarkusega – kõige väiksem (22%) on eelistuseta isikute osakaal hääleõigust veel mitteomavate, 15–18aastaste linlaste hulgas. Ülejäänud vanusegruppide vahel on vaid paariprotsendilised kõikumised.
Naised on ootuspäraselt meestest mõnevõrra ebalevamad, samas võtavad mehed radikaalsema hoiaku valimiste eiramises (10% mehi ja 6% naisi ei läheks valima).
Rahvusgruppide vahel olnud erinevused erakondade toetamises on püsima jäänud, mis näitab, et praegune erakondlik dünaamika mõjutab eestlasi ja mitte-eestlasi ühtemoodi. Need erisused, mida me täna näeme, on kujunenud juba varem.
Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et eestlaste toetus jaguneb ühtlasemalt mitme erakonna vahel, mitte-eestlaste jaoks on praktiliselt olemas vaid üks partei – Keskerakond. Keskerakonda toetab 50% Tallinnas elavatest mitte-eestlastest, Reformierakonda 3%, ülejäänud koguvad toetust alla 1%.
Eestlased annavad enim eelistust Reformierakonnale (22%), 6–10%lise toetuse vahemikku mahuvad aga siin nii Keskerakond, sotsid kui ka IRL.
Eelistust mitteomavaid linlasi on eestlaste hulgas natuke rohkem – 40% mitte-eestlaste 35,5% vastu.