"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Lugeja kirjutab: Raske südamega uude koju (0)
28. aprill 2008

Astusin esimest korda üle oma uue kodu ukseläve märtsiküüditamise aastapäeval, 25. märtsil, kui Tallinna linnal said valmis Loopealse uued munitsipaalmajad. Hinges oli kummaline tunne, nagu mingi kivi oleks langenud südamelt, aga kõikehaaravat rõõmu ma endast ei leidnud.

Astusin esimest korda üle oma uue kodu ukseläve märtsiküüditamise aastapäeval, 25. märtsil, kui Tallinna linnal said valmis Loopealse uued munitsipaalmajad.
Hinges oli kummaline tunne, nagu mingi kivi oleks langenud südamelt, aga kõikehaaravat rõõmu ma endast ei leidnud.

Ma ei tea, kas Tallinna linnavalitsus valis teadlikult just 25. märtsi munitsipaalmajade avamise kuupäevaks, või oli see juhus, aga väga sümboolne oli see tegu küll.
Kohutav on mõelda aastakümnete taha jäävatele hirmsatele sündmustele, mil tuhanded eestimaalased pidid jätma oma kodud ning loomavagunites sõitma vastu teadmatusele. Paljud jäid Siberisse ja need, kes tagasi tulid, ei leidnud lohutust.
Pole kahtlust, et represseeritud väärisid nende väärikuse taastamist ja kompensatsiooni.
Kuid millal kompenseeritakse nende inimeste läbielamised, valu ja vaev, mis on sündinud Mart Laari valitsuse poolt 1993. aastal algatatud varade tagastamise käigus? Tundub, et seekordne kannatuste tekitamine on oma iseloomult mõneti hirmsamgi veel, sest nn represseerijateks olid kallid kaasmaalased ja nende korralikult läbimõtlemata otsused.
Paljud taasiseseisvunud Eesti riigi kodanikud said hetkega endale külge sildi, mis tänases kontekstis on paljude arvates võrdne saamatuse, elu hammasrataste vahele jäämise ning asotsiaalsusega – sundüürnik.
Küllap paljud tänased omanikud mõistavad, et nende vara on säilinud paljuski tänu sellele, et “sundüürnikud” hoidsid neid kortereid aastakümneid korras.
Kuid alati on erandeid. Kahjuks sai meie pere saatuseks elada just sellise omaniku majas, kelle ainsaks sooviks oli koguda raha. Kord, kui pakasega torud kinni külmusid, soovitas omanik lund sulatada, kui juua tahame…
On kurb, et riik, kes algatas selle nn uusrepresseerimise, jaotades elanikkonna omanikeks ja mitteomanikeks, ei ole selle olukorra lahendamiseks suurt midagi teinud.
Ma olen tänulik oma kodulinnale ja linnavalitsusele, kes taastas minus usu ühte olulisemasse inimõigusesse – iga inimese õigusesse oma kodule.

Andrus Roos, parteitu tallinlane

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.