Miks ei ole kaitse all 1930. aastate autorimajad? Praegu ehitatakse neile sobimatuid lisakorruseid peale. Samas kaitstakse aga miljööväärtuslikus piirkonnas lagunenud ja põlenud puitmaju, mis erilist arhitektuurilist väärtust ei oma?
Miks ei ole kaitse all 1930. aastate autorimajad? Praegu ehitatakse neile sobimatuid lisakorruseid peale. Samas kaitstakse aga miljööväärtuslikus piirkonnas lagunenud ja põlenud puitmaju, mis erilist arhitektuurilist väärtust ei oma?
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti peaspetsialist Oliver Orro vastus:
kõigil on õigus teha ehitise kaitse alla võtmiseks ettepanekuid
“1930. aastate modernistlikke kortermaju, nende hulgas ka tuntud tipparhitektide loomingut, on arhitektuurimälestisena kaitse all päris palju, näiteks hulk hooneid Pärnu maantee alguses, Kadriorus jne. Seega on sõjaeelsed korterelamud ja villad päris kenasti kaitsealuste objektide nimekirjas. Nendele majadele inetuid ja moonutavaid peale- ja juurdeehitusi üldjuhul teha ei lubata.
Samas tuleb möönda, et on ka neid väärtuslikke 1930. aastate hooneid, mis kaitse all ei ole ja kuhu on üsna kohmakalt lisakorrused kerkinud. Viimasel ajal on püütud väga sobimatuid lisakorruseid väärikate eestiaegsete majade peal vältida ka juhul, kui maja eraldi arhitektuurimälestis ei ole, aga on hulk varem ettevaatamatult välja antud kooskõlastusi, mis kehtivad ikka edasi. Juhime tähelepanu, et kõigil kodanikel on õigus teha kaitse alla võtmise ettepanekuid!
Puithoonetele on muinsuskaitsjatel tõepoolest viimasel ajal tulnud teiste ehitistega võrreldes rohkem tähelepanu pöörata, sest see on kõige enam ohustatud osa meie arhitektuuripärandist. Väärtust võivad omada ka väga lihtsad hoonetüübid – näiteks rehielamud, aga ka 19. sajandi väikesed puumajad ajaloolistes eeslinnades, mis räägivad ajastust, kui eestlasest hakkas linlane saama. Nii näiteks väärivad kaitsmist ka ühekorruselised agulimajad – isegi siis, kui konkreetne maja ise väga ilmekas ei ole.”
