Kaari Sillamaa, muusikapedagoog ja helilooja
Millisest nähtusest Tallinnas saaks muusikali kirjutada?
Linna valitsemisest! Meil esietendub 26. mail poliitilise alatooniga muusikal, mis on küll ümber tõstetud muinasjutumaailma, aga probleemid on sarnased.
On Taevariik, Kääbuste riik ja Haldjariik – igal oma asjalik nägemus, kuidas elu paremini korraldada, kuid omavahelised ebasümpaatiad ei lase kokkulepetele jõuda.
Pealkiri on sellel muusikalil aga hoopis süütuke – “Ühe armastuse lugu”.
Kuhu te viiksite ekskursioonile välismaalase?
Vanalinna – see on meie Vana Aeg! Kumusse – see on meie Uus Aeg!
Kindlasti läheksime veel teatrisse, näiteks Estoniasse või Linnateatrisse.
Mis teeb elu linnas mõnusaks?
Kultuurikeskuste (teatrid, kinod, näitused) lähedus.
Mis linnas elades tuju ära rikub?
Halb liikluskultuur – vanemaid inimesi ei austata. Ka kasvatamata noorukite kambad, kes “hängivad” kaubanduskeskustes ja tänavatel.
Kui te ei tegeleks muusikaga, siis millise ametiga?
Oleksin lastekirjanik. Praegu ma kirjutan ka, kui vähegi võimalust on, aga põhitöö – kooli juhatamine – nõuab mult pühendumust 24/7.
Kuidas kirjeldaksite inimesi tänavapildis?
Väsinud ja murelikud näod. Liiga paljudel paistab silmist raske võitlus eksistentsi pärast. See on vist teatud elustiil, mille nimi on “Võidab see, kellel on surres rohkem asju”.
Mida oleks vaja, et kasvaksid head lapsed?
Mõistmist ja loomingulist tegevust. Ja tunnet, et nad kuuluvad kuskile, ning teadmist, et see, mida nad teevad, tuleb neil ka välja.
Probleem on selles, et ei osata tööd teha. Päris eluks valmistab kõige paremini ette ränk töö, millel on tulemus ja ka tunnustus. Seda teeme oma Kaunite Kunstide Koolis iga päev.
