"Tallinn tegigi minust selle inimese, kes ma praegu olen."

Laulja Ivo Linna
Kas riigieelarve puudujääk on juhuslikult sama suur kui pronksiöö kahjud? (0)
05. mai 2008

Viiendal Tallinna Kodurahu foorumil 26. mail esinenud eksperdid analüüsisid, kuidas mullused aprillilõpu sündmused ehk nn pronksiöö on mõjutanud Eesti ühiskonda ja meie positsiooni rahvusvahelises kontekstis.

Viiendal Tallinna Kodurahu foorumil 26. mail esinenud eksperdid analüüsisid, kuidas mullused aprillilõpu sündmused ehk nn pronksiöö on mõjutanud Eesti ühiskonda ja meie positsiooni rahvusvahelises kontekstis.

———-

Saksamaa soovib Venemaaga häid suhteid
Saksa politoloog ja Venemaa ning Ida-Euroopa suhete ekspert Alexander Rahr leidis, et Euroopa peaks olema ühtsem, et tasakaalustada Aasia mõju maailmamajanduses. Ta rääkis Saksamaa kogemusest strateegilise koostöö arendamisel Venemaaga.
“Eesti, Läti, Leedu ja Poola blokeerivad gaasijuhtme rajamist Läänemerre. Ühest küljest on mõistetav, et seda tehakse keskkonnakaalutlustel, kuid samas on selge, et vastuseis on pigem hoopis poliitiline: see peegeldab soovi tõugata Venemaa Euroopast välja.
Kesk- ja Ida-Euroopa maad ei suuda Venemaaga normaalseid suhteid sisse seada oma keerulise ajaloo tõttu. Uute liikmesriikide eliidid on justnagu arvamusel, et nende riigid liitusid Euroopa Liidu ja NATOga külma sõja ajal ja seetõttu peavad nad Venemaaga jätkuvalt arendama samasuguseid suhteid. Uued liikmesriigid tunnevad ennast endiselt okupatsiooni ohvritena ja neile tundub, et külm sõda pole veel lõppenud.
Nn vanad Euroopa riigid püüavad luua Venemaaga paremaid suhteid, kuid ELi uuemad liikmesriigid peavad neid naiivseteks, kui nad usuvad Venemaa heatahtlikkusesse.
Ka Venemaa ja Saksamaa püüavad praegu lähedasemaid suhteid sisse seada ja sakslased usuvad, et Medvedevi võimuletulekuga on väljavaated selleks paremad kui kunagi varem.
On selge, et Euroopa ei saavuta stabiilsust enne, kui seal ei leita kohta Venemaale. 21. sajand on leppimise sajand. Venemaa võiks saada Euroopa liitlaseks, et olla vastukaaluks Aasia tugevnevale mõjule. Selleks loovad hea eelduse ka meie sarnased kultuurid, võrreldes näiteks islamimaade kultuuridega.”

Saksa politoloog ja Venemaa ning Ida-Euroopa suhete ekspert leidis, et Euroopa peaks olema ühtsem, et tasakaalustada Aasia mõju maailmamajanduses. Ta rääkis Saksamaa kogemusest strateegilise koostöö arendamisel Venemaaga. “Eesti, Läti, Leedu ja Poola blokeerivad gaasijuhtme rajamist Läänemerre. Ühest küljest on mõistetav, et seda tehakse keskkonnakaalutlustel, kuid samas on selge, et vastuseis on pigem hoopis poliitiline: see peegeldab soovi tõugata Venemaa Euroopast välja. Kesk- ja Ida-Euroopa maad ei suuda Venemaaga normaalseid suhteid sisse seada oma keerulise ajaloo tõttu. Uute liikmesriikide eliidid on justnagu arvamusel, et nende riigid liitusid Euroopa Liidu ja NATOga külma sõja ajal ja seetõttu peavad nad Venemaaga jätkuvalt arendama samasuguseid suhteid. Uued liikmesriigid tunnevad ennast endiselt okupatsiooni ohvritena ja neile tundub, et külm sõda pole veel lõppenud. Nn vanad Euroopa riigid püüavad luua Venemaaga paremaid suhteid, kuid ELi uuemad liikmesriigid peavad neid naiivseteks, kui nad usuvad Venemaa heatahtlikkusesse. Ka Venemaa ja Saksamaa püüavad praegu lähedasemaid suhteid sisse seada ja sakslased usuvad, et Medvedevi võimuletulekuga on väljavaated selleks paremad kui kunagi varem. On selge, et Euroopa ei saavuta stabiilsust enne, kui seal ei leita kohta Venemaale. 21. sajand on leppimise sajand. Venemaa võiks saada Euroopa liitlaseks, et olla vastukaaluks Aasia tugevnevale mõjule. Selleks loovad hea eelduse ka meie sarnased kultuurid, võrreldes näiteks islamimaade kultuuridega.”

____

Pronksiöö ­kahjustas Eesti mainet
Deutsche Welle ajakirjanik Andreas Brenneri sõnul muutus Eesti sakslaste silmis pärast pronksiööd endisest edukast e-riigist hoopis nn “kriisiriigiks”.
Ettekande alguses tegi Brenner ülevaate pronksiöö sündmuste kajastamisest Saksamaa suuremates ajalehtedes.
“Kui varem teadsid sakslased Eestist praktiliselt ainult niipalju, et riik on kõrgelt internetiseeritud, siin saab mobiiltelefoniga parkida ja SMSi teel laenu võtta, siis pronksiöö sündmuste kajastusena ilmunud rohkem kui 70 artiklit andsid Eestist hoopis uue pildi ja hakati rääkima Eesti kriisist.
Saksa meediaväljaannetel polnud Eestis oma korrespondenti ja seetõttu oli siinsete sündmuste kajastamine väga keeruline, eesmärk oli sündmusi võimalikult objektiivselt edastada.
Kajastati ka Moskvas Eesti saatkonna ümber toimunud sündmusi ja kirjutati, et nii EL kui ka NATO toetavad Eestit. Uued pealkirjad hakkasid ilmuma talvel, kui algasid kohtuprotsessid rahutuste organiseerijate üle.
Ka Saksamaal, kus elab 2,5 miljonit türklast, on integratsiooniga suuri probleeme. Oluline on mõelda, kuidas liikuda edasi, mitte vaadata tagasi.”

________

Eesti mängib superriiki
Majandusteadlase Heido Vitsuri sõnul ei tasu loota, et olukord majanduses ilma riigi enda aktiivse osaluseta iseenesest paremaks läheks.
“Viimase 15 kuu jooksul on Eesti majandustõus langenud 11%lt 2-3%ni. Meie kaubandusbilanss on 40 miljardiga puudujäägis ja me oleme kaotanud konkurentsivõime.
Eesti käitub täna nagu superriik, mis tähendab, et meil on küll liberaalne majanduspoliitika, kuid muu maailma rahaturgudel toimuv ei lähe meile korda ja selle tulemusena on meil lained üle pea löönud.
Eesti õnneks on Euroopa maismaatransport ennast ammendamas ja suurt potentsiaali nähakse meretranspordis. Seetõttu usun, et olukord transiidis hakkab jälle paremuse poole minema. Ei tasu loota, et välisinvestorid tulevad ja ehitavad meie majanduse üles. Ainult siis, kui me suudame ise oma ressursse edaspidi õigetel eesmärkidel kasutada, on riigil lootust paremale järjele jõuda.”

———

Vähemused tunnistagu Eesti ajalugu
Soome politoloogi Iivi Masso sõnul on integratsioonis tehtud vigu, kuid see ei tähenda pöördumatuid kahjustusi rahvussuhetes.
“Käesolev aasta on Euroopas nimetatud kultuuridevahelise dialoogi aastaks. Kultuuridevahelisi probleeme esineb nii Eestis kui ka mujal Euroopas.
Peame tunnistama, et integratsioonis on tehtud vigu, ent eelmise aasta aprillisündmused ei tähenda veel tingimata halbu rahvussuhteid.
Toonased sündmused näitasid, et Eestis puudub ühine arusaam lähiajaloost. Samuti pole ajaloo- ning keeleõpetus mitte-eestlastele olnud piisavad.
Teatud osa Eesti venekeelsest elanikkonnast tegi pronkssõdurist rahvusliku sümboli ja see näitab, et väga erinevate ajalootõlgenduste varjus on raske jõuda põhitõdede osas kokkuleppele. Selliste tõdede tunnistamine on aga vältimatu alustala, millele silda ehitada ja pidada dialoogi.
Rahvussuhete parandamiseks on ülioluline, et ka vähemused mõistaksid tõde Eesti lähiajaloost, okupatsiooni tähendust põlisrahvale.
Eesti seisukohalt on Teise maailmasõja järel maale saabunud inimesed immigrandid, aga need, kes peavad nõukogude võimu Eestis legitiimseks, vaatavad läinud aastakümnete rahvarännet ida poolt kui riigisisest rännet, mistõttu ka vene keelele nõutakse pigem põlisvähemuse keele positsiooni.
Ma ei toeta rahvarühmade jagamist etnilise päritolu järgi ega inimeste nimetamist immigrantideks. Kuid kodunemine nõuab ka vähemustelt tahet kohaneda ning lojaalsust oma rahvusriigi suhtes.
Nõukogude sõduri mälestusmärk on nüüd seal, kuhu ta kuulub: kalmistul. Edasise silla ehitamise võimalused sõltuvad sellest, kui tugevaks moodustuvad selle silla tõest ja ühisest mälust ehitatavad alustalad.”

———–

Eestlased käituvad iseenda vaenlastena
Akadeemik Mihhail Bronsteini sõnul on eestlased oma otsustega justnagu iseenda vaenlased.
“Tänu aastatagustele sündmustele kaotas riik 7-8 miljardit krooni, mis ongi viinud majanduse praegusesse raskesse olukorda. Sama suur on puudujääk riigieelarves. Paraku on imekspandav, et valitsus ei suutnud majanduslangust ette näha ega tekkinud olukorda prognoosida.
Näete ju isegi, kui kiiresti tõusevad praegu hinnad ja kui suured on meie arved. Nüüd tuleb vaadata, kuidas sellistes tingimustes ellu jääda, sest uusi väljakutseid maailmaturult tuleb aina juurde.
Enne pronksiöö sündmusi vestlesin ma Andrus Ansipiga ja ta küsis minult, et kas mulle meeldib see, mis pronkssõduri ümber toimub. Ma ütlesin, et ei, mulle ei meeldi, kui hukkunute mälestusmärgi ümber tegutsevad propagandistid.
Ansip küsis, mida peaks sellises olukorras tegema ja ma ütlesin talle, et võtke vastu seadus, mis sätestab, kuidas tohib leinakohas käituda. Selle asemel toimus aga hoopis provokatsioon.
Seda võin küll öelda, et kõige edukamalt arenesid Eesti ja Venemaa suhted Savisaare esimese ja ka Vähi valitsuse ajal. Transiit arenes jõudsalt, aga nüüd on Eesti selle koha pealt auku kukkunud.
Nüüd oleme me iseenda kõige suuremad vaenlased. Oleme nagu koer, kes muudkui haugub Venemaa peale ja muud ei midagi. Usun, et kui nii jätkub, ei suhtuta meisse varsti enam hästi ei Euroopas ega ka Ameerikas.”

——-

Ansip ja Putin räägivad ühte keelt
Kesk-Euroopa Ülikooli rahvusvaheliste suhete professori Aleksander Astrovi meelest oli mulluse aprillikriisi üheks kõige häirivamaks asjaoluks see, et veel enne kriisi möödumist suruti avalikkusele peale lihtsustatud seletusi toimunust. Astrovi meelest on Eesti peaminister Andrus Ansip ja Venemaa president Vladimir Putin sarnased.
“Nad mõlemad räägivad otsekui ühte keelt, sest tegelevad nn mineviku taaselustamisega, et päris ajalugu asendada hoopis mälestamisega. Ka Brežnevi ajastul, kui polnud ühtset, rahvast ühendavat riiklikku ideed, loodi Suure Isamaasõja kultus.
Mälestamine on ühetaolise avaliku ruumi loomine riigi poolt, mis küll apelleerib pidevalt minevikule, kuid ei mõista seda minevikku enam ajalooliselt. Niisugune minevik avaldub sellistes riigipraktikates nagu “meile kuuluvate asjade” varamu ehk “rahvuslik pärand”, mitte aga rahva võimena teha mõttekaid tegusid.
Mullune aprillikriis oli minu meelest just sedalaadi konflikt – mälestamiste kokkupõrge.
Tänast maailmakorraldust kujundavad demokraatia ja autokraatia kokkupõrked ja senikaua, kuni Eesti esindab esimest ja Venemaa viimast, saab pronksiööd ja ka ajalugu laiemalt vaadelda kui “ajaloo tagasipöördumist””.

——

Vene ­äärmuslased ­kasutasid ­massimeediat
Vene Teaduste Akadeemia sotsioloogia ja majandusteaduste doktor Vladimir Mukomeli meelest on Vene ühiskond täna veel kahjuks teiste rahvuste suhtes vaenulik.
“Pinged Eesti ja Vene suhetes ilmnesid juba ammu enne aprillirahutusi. Aastatel 2006 ja 2007 tehtud uuringud näitasid, et venelased peavad Eestit nende suhtes vaenulikuks riigiks. 81% venelastest arvab, et Venemaa ei peaks Baltimaade ees okupatsiooni pärast vabandama.
Venemaa möödunud aasta tähtsaimate sündmuste edetabelis oli pronksiöö meedias avaldatud andmetel kuuendal kohal. Pronksirahutuste tipphetkedel räägiti Eestis toimunud sündmustest Vene meedias peaaegu iga päev. Vene telekanalites käis see temaatika läbi veel ka selle aasta alguses.
Ühiskondlik arvamus tekib massimeedia abil ja vene äärmuslased kasutasid seda enda kasuks. Vene ühiskond on kahjuks täna veel meelestatud ksenofoobselt. Loosungit “Venemaa venelastele” toetab enamik rahvast.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.