31. märtsil Postimehes ilmunud arvamusartiklis juhtis Agnes Kuus tähelepanu ühele olulisele probleemile – kanep on noortele kergesti kättesaadav ja veerand 14–15aastastest on kanepit proovinud.
31. märtsil Postimehes ilmunud arvamusartiklis juhtis Agnes Kuus tähelepanu ühele olulisele probleemile – kanep on noortele kergesti kättesaadav ja veerand 14–15aastastest on kanepit proovinud.
See, et teismeline tarbib alkoholi, suitsetab kanepit, vihkab kooli ning eristub endast noorematest ja vanematest lastest, on kõik seotud tagajärgedega.
Tagajärgedele taas ja taas viitamine on võrreldav põleva maja kustutamisega tühjast voolikust. Pätiks ja narkomaaniks tembeldamine ja sildistamine omab noore ja hapra inimesehakatise jaoks fataalseid tagajärgi.
Igaüks meist tahab elust mõnu ja rõõmu tunda. Ka teismeline. Aga mida on meil neile pakkuda, kui nad on identiteedikriisis, kompleksides, madala enesehinnanguga, depressioonis ja konformsed nagu sotsiaalsed kameeleonid, sest kodus ja koolis on neid selliseks treenitud? Kui enam ei jõua, ei oska, ega tea, mis saab edasi, siis mida teismeline peaks ette võtma, et oma probleeme ise sõnastada, leida iseennast ning seeläbi elu mõte? Destruktiivseks väljundiks on kahjuks mõnuained.
Peame endale selgeks tegema: mida saab muuta, mida ei tohi muuta ja mis muutub meie tahtest olenemata. Et selleni jõuda, tuleb fikseerida kanepi kasuks otsustavate noorukite probleemide põhjused – kurja juur on kodu ja kooli vaheline puudulik interaktsioon, seejärel väärastunud ühiskonna rahaks ümber hinnatud väärtused.
Ramo Pener, teismeliste poiste isa
