"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Arhitekt, kes oskas päästa vanalinna (0)
12. mai 2008

Suuresti just tänu arhitekt Dmitri Brunsile pääses Raekoja plats omal ajal veoautode rallist, Piritale rajati maailma moodsaim purjespordikeskus ja vanalinn lülitati UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Suuresti just tänu arhitekt Dmitri Brunsile pääses Raekoja plats omal ajal veoautode rallist, Piritale rajati maailma moodsaim purjespordikeskus ja vanalinn lülitati UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Täna 79aastane Dmitri Bruns oli Nõukogude Liidu vabariikide pealinnade peaarhitektide seas noorim, saades selle ametiposti vaid kolmekümneselt. Kui talle seda ametit 1960. aastal pakuti, kahtles ta kõvasti.
“Istusime naisega terve öö üleval, mõeldes, kas tasub seda ettepanekut vastu võtta,” meenutab ta ja lisab: “Peaarhitekti jaoks on kõige tähtsam, et ta ei kardaks, et teda vallandatakse selle eest, et ta oma seisukohti kaitseb.”
Bruns, kellesse arhitektide Olümpos esiotsa ettevaatusega suhtus, haaraski härjal sarvist ning suutis 20 ametiaasta jooksul läbi suruda mitmed projektid.

Vanalinn – autode ­läbisõiduhoov
Tänased linlased ilmselt ei suuda ettegi kujutada, et kuni 1960. aastateni sõitsid autod läbi vanalinna. Dmitri Bruns ja arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhataja Rasmus Kangropool suutsid võime aga veenda läbisõitu sulgema, pärast keelati samuti sissesõit Raekoja platsile.
“Meie ühine armastus on vanalinn,” ütleb Bruns, kes loeb oma kõige suuremaks teeneks 20 peaarhitektina töötatud aasta jooksul seda, et valitsus tunnistas 2. augustil 1966 vanalinna kaitsetsooniks – see oli esimene samm teel, mis 1997. aastal viis Tallinna vanalinna UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Ent tee selle otsuseni oli keerukas, sest ülemustele oli korduvalt, kuid tulemusteta soovitatud kaitsetsooni loomist.
“Siis me kogusime dokumente ja pöördusime linnavalitsusse,” meenutab Bruns, “seal haarati mõttest kinni, ent hoiatati parteilise juhtkonna vastuseisu eest.”
Ent EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär Vaino Väljas kutsus nad enese juurde ja ütles: “Ma ei ole varem näinud, et arhitektid oskavad koostada nii targa dokumendi.”
Moodne reisisadam
Dmitri Bruns unistas alati, et linn ulatuks mereni: “Kas olete kuulnud ühestki teisest mereäärsest linnast, mille kesklinnast ei pääse randa?” küsib ta.
1971. aastal pani rühm arhitekte – Raine Karp, Toivo Kallas ja Dmitri Bruns – ette avada Tallinna sadam ja muuta see reisisadamaks. “Sellal oli sadam väga range režiimiga objekt,” lausub Bruns. “Seega pidasid paljud seda ideed liiga julgeks. See mõte viidi aga varsti ellu.”
Oma ametiaja kõige huvitavamaks etapiks peab Bruns valmistumist 1980. aasta olümpiaregatiks. “Tallinna purjespordikeskus on parim kõigist, mida ta maailmas näinud on, lausus toonane rahvusvahelise purjespordiföderatsiooni esimees,” teatab Bruns uhkusega.

Roheallee jäi pooleli
1962. aastast alates hakati ehitama kortermajade rajoone ning esimesed neist valmisid Moskva projekti järgi ebamugava planeeringuga: läbikäidav tuba, väiksed esik ja köök jpm.
Tallinnas muudeti projekt kohe mugavamaks, eraldati nn ühistsoon (köök pluss elutuba) intiimtsoonist (WC, magamistuba) jne. “Korteriplaneering Mustamäe hilisemates rajoonides võib võistelda parimate lääne elamuehituse näidistega,” kinnitab Bruns, kelle unistuseks oli ka luua linlastele võimalus kõndida roheliste parkide kaudu läbi terve linna.
“Näiteks kui poisikesena Koplis elasin, ei olnud see veel kardetud koht, vaid roheline õitsev rajoon,” lisab Bruns, kellel rohelist alleed Kloostrimetsast kesklinna rajada ei õnnestunudki. Läbi Kadrioru viiv parkide rida katkes Lauluväljaku taga, kuhu oli kavas rajada ilus park.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.