"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Pealinna lasterikkaima pere ema kasvatab 12 last (0)
12. mai 2008

Emadepäeva puhul käis ajaleht Pealinn külas Tallinna lasterikkaimal perel, mille hea õppeedukusega ja mitmete huvialadega lapsi võib ainult imetleda.
Mida te mõtlete, kui kuulete, et ühes peres elab 12 last? Parimal juhul ehk: kuidas nii, meie ajal?! Kuidas nad küll hakkama saavad? Võimalikke reaktsioone on aga teisigi, paljusid neist on parem mitte nimetada.
Igal juhul tekib küsimus, mis küll sundis inimest muretsema tervelt 12 last.
Žanna sai paljulapseliseks emaks ootamatult ja traagilistel asjaoludel. Tema vanem õde suri, õe seitse last jäid emata. Vanim laps oli üheteistaastane, noorim alla aasta vana. Nii sõitiski 27aastane neiu Ukrainast Tallinnasse, et asendada õelastele ema.
“Igaüks peab toime tulema ja suudab toime tulla kõigega, mis talle kanda antakse.” Just nii lühidalt ning lihtsalt võtab tolle perioodi kokku Žanna ise. Temast sai õe lastele hea ema, ta läks nende isale mehele ja sünnitas veel viis last.
Praegu on vanim poeg 22, noorim tütar aga kuueaastane. Peres on kaks üliõpilast ja üheksa koolilast, nullklassist lõpuklassini.
Perel on suur mure eluaseme pärast – endisest lennujaama ühiselamust, kus pere seni on elanud, plaanitakse nad välja tõsta, kuna see vana hoone jääb lennujaama laiendamisele jalgu.
“Meie barakk seisab kohe Ülemiste hotelli taga,” selgitab Žanna. Liitke kokku mõisted ühiselamu ja barakk ja vaadake, mis tunne tekib! Sünge pilt… Aga nagu selgus, olime niiviisi mõeldes ennatlikud.
Kohtusime tõeliselt imepärase Emaga – ilus, suuresilmne, avala näo ja vahva naeratusega. Nägime hoolitsetud rohelist õue, kus olid nii kasvuhoone ja peenrad kui ka majapidamishooned ja puhkenurgakesed. Märkasime laste mänguplatsi kiikede ja batuudiga.

Lapsed viksid ja viisakad
Meid kutsuti avarasse, puhtasse ning mugavasse tuppa. Ühe seina ääres seisis pianiino, teise ääres kõrge raamaturiiul.
Tuba sai ruttu rahvast täis, kogunes peaaegu terve perekond, puudusid vaid kaks vanemat venda. Vestluse kestel käisid lapsed sisse-välja, liikusid toas ringi, aga – ei mingisugust lärmi. Keegi ei seganud täiskasvanute jutule vahele. Lapsed liikusid käratult, rääkisid poolel häälel ega tüüdanud vanemaid edasilükkamatute asjadega, mida nii teismeliste kui veel pisemate laste puhul ometi nii sageli ette tuleb. Vaat see on alles kasvatus!
“Meil ei ole oma laste pärast kusagil piinlik, mitte üheski seltskonnas,” kinnitab Žanna. “Nad on kuulekad ja õpivad hästi. Meie töö ega palved pole tühja läinud.”
Pereisa Viktor lisab: “Viis vanemat poissi on juba täiskasvanud. Ma võin aga sajaprotsendilise kindlusega öelda, et nende elus pole olnud mitte ühtegi sigaretti ega piiskagi alkoholi.”
Milline vaprus ja vanemlik anne on küll vajalikud, et julgeda otsustada nii suure pere loomise kasuks ja selle raske ülesandega, laste üleskasvatamise ning õpetamisega ka toime tulla!
“Aga me mõlemad oleme ju ka ise suures peres kasvanud,” selgitavad abikaasad. “Žanna peres oli 11 last, Viktori peres 8 õde-venda. Nii et me teame, mis tunne on kasvada nii suures peres ja kuidas seal lapsi kasvatada. Lisaks – kõik me oleme usklikud, mis tähendab, et nii palju kui Jumal lapsi annab, neid ka tuleb.”

Mure eluaseme pärast
Aga eluasemeprobleem on ju olemas? “On,” kinnitab Žanna, “isegi väga teravalt. Kui me oleksime omal ajal saanud selle elamispinna ja maatüki erastada, siis poleks meile midagi rohkemat vajagi. Teeksime sellest majast ilusa kodu. Viktoril on ju kuldsed käed, ta on tisler ja puusepp ning on poistelegi need tööd selgeks õpetanud. Aga lennujaam meile selleks võimalust ei andnud. See maa ei ole registris elamumaana, siia ei tohigi elamuid ehitada.”
Linn on perele pakkunud koguni kahte munitsipaalkorterit: kolme- ja neljatoalist. Oleks nagu hea pakkumine?
“Aga kõike, mida 14 inimest vajavad, on raske tüüpkorterisse mahutada,” lausub Žanna. “Sellise perega nagu meie oma oleks sellises korteris raske toime tulla. Ütleksin isegi, et mõeldamatu, seda nii olmelises kui ka majanduslikus mõttes.”
Žanna siiski loodab, et nende probleem on lahendatav. “Ehk saaks lennujaam koos linnaga aidata meil saada sellise elamu, millisesse me kõik ära mahuksime. See ei ole ju kapriis, me ei küsi nooblit eramut. See võib olla remonti vajav maja, meie mehed suudaksid selle korda teha.”
Elamu ei tohiks tema sõnul asuda liiga kaugel linnapiirist, sest kõik lapsed on vaja kooli ja huviringidesse saata – nad tegelevad muusikaga, õpivad keeli, joonistavad…
Mida sooviks Žanna kõigile emadele emadepäeva puhul öelda? “Ei ole vaja eluraskusi karta. Neid on alati olnud, on praegu ning ei kao need kuskile ka tulevikus. Aga karta pole vaja, kõige tähtsam on otsus vastu võtta, kuidas raskusi ületama hakata. Mingisugune väljapääs on alati olemas.”

* * * * *

SUUR PERE
Vanim laps Pjotr õpib Tallinna Tehnikaülikoolis, Venjamin töötab Ekspress Postis, Nikolai õpib Tallinna Polütehnikumis ja nooremad lapsed Aleksei (18), Ilja (16), Inna (14), Anna (13), Nina (11), Ruf (9), Diana (8), Tymofii (7) ja Yana (6) Juhkentali gümnaasiumis.
Koduseks keeleks on vene keel, kuid lapsed oskavad ka eesti keelt.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.