"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Aeg, mil Ülemiste ­vanake tahtis ära kolida (0)
19. mai 2008

Sulev Mäeltsemehe raamat “Tallinna linna juhtimine: 100 aastat eestlaste võimuletulekust pealinnas”

Sulev Mäeltsemehe raamat “Tallinna linna juhtimine: 100 aastat eestlaste võimuletulekust pealinnas”
Möödunud aegadel jooksis Toompea reovesi all-linna elanikele kaela ning Ülemiste järv pidi peaaegu ära kuivama.
1345. aastal sai Tallinn Taani kuningalt Voldemar IV Atterdagilt õiguse veevärgi ja vesiveskite ehitamiseks linnas. Liivi sõja ajal sai linn oma vee juba Ülemiste järvest mööda Pärnu maanteed kulgevate puutorude kaudu. Enne 1867. aastat koosneski Tallinna veevärk lahtistest paekiviseintega vooderdatud kraavidest ja puutorudest.
1867. aastal ehitas eraettevõtja malmtorudega veevärgi, mille linn ostis ära, hakates ise linnaelanikke puhta veega varustama. Uue veevärgi ehitustöid hakkas linn ette valmistama 1879. aastal. Selleks ajaks olid kõrvuti vanalinnaga tekkinud terved uued eeslinnad, mis ületasid oma ulatuselt rohkem kui paarikümnekordselt keskaegse vanalinna. Kuberner nõudis neisse oma 1879. aasta kirjas vett, lisades näitena juhtumi Pärnu maanteel tekkinud tulekahjust, mille kustutamine viibis, sest vett ei piisanud.
1876. aastal moodustatud Tallinna Vesivarustuse ja Gaasivalgustuse Selts otsustas 1881 oma tegevuse lõpetada ja oma ettevõtted linnale müüa, kuna aktsiaseltsil ei olnud õnnestunud saada kapitali ettevõtte laiendamiseks ja veevärgi alevitesse viimiseks. Linnavolikogu võttis 550 000 rubla laenu ja ostiski veevärgi ära. Veevarustus rekonstrueeriti aastatel 1881–1883 ning see andis peale vanalinna vett veel Toompeale ja Toompea, Köismäe–Kalamaja ja Pärnu maantee eeslinnadele. 1881. aastal korraldati vähempakkumine Tõnismäe veetorni ehitamiseks. 1822. aastal algas Toompea varustamine kõrgsurve abil, seni oli vett nõlvast üles veetud.

Ülemiste värviline vesi
Vesi voolas linna Ülemiste järvest piki kolme toru. Ülemiste järve veel oli kaks olulist puudust. Esiteks oli seda mõnikord vähem kui tarvis ja teisest küljest oli see aeg-ajalt sogane, kollakas, ja sisaldas palja silmaga nähtavaid kõrvalisi aineid, seda eriti tuuliste ilmadega, kui lained kergitasid üles järve põhjas olevat muda. Eriti häiris see perenaisi toidu valmistamisel. Tervisele otse kahjulik siiski vesi polnud. 1896. aastal ilmus Ülemiste järve veetaim, mis värvis vee roheliseks. Lisaks hakkas taim mädanema ja andis veele halva lõhna ja maitse. Need asjaolud sundisid mõtlema veevärgi moderniseerimisele.
Probleeme tekitas ka see, et juba linnaomandis veevärgi tulekul 1880. aastatest tuli võidelda majaomanikega, kes talvel kraanide kinnikülmumisest hoidumiseks lasid neil joosta öö läbi, mistõttu veesurve alanes ja ülemistele korrustele vesi ei jõudnud. Eriti keeruliseks muutus linna veega varustamine 1907. aasta kuiva suve ning sellele järgnenud lumevaese talve järel. Seni oli järv vähemalt 30 aastat Ülemiste vanakese legendile sobivalt ähvardanud linna uputada. Nüüd aga ei suutnud järv enam katta linna veevajadust.
Aastatel 1908–1913 tegid Moskvast kutsutud veemajanduse teadlased mitmekülgseid uurimistöid ja katseid. Muu hulgas soovitasid nad täiendavalt kasutada põhjavett, ehitada kanal Pirita jõest jne. Viimane kaevatigi 1922.–1923. aastal. Eriliseks sammuks aga Tallinna veevarustuse ajaloos sai Ülemiste järve vee puhastamiseks filterveevärgi ehitamise alustamine inglise firma Paterson Co. Ltd. poolt 1925. aastal.
29. novembril 1927 alustas see filterveevärk oma tööd.

Elanikud maksid ­kanaliseerimise
Rööbiti veevärgi rekonstrueerimisega asuti ka kanalisatsioonivõrgu uuendamisele. Aastail 1872–1894 ehitati pea kõikidel vanalinna tänavatel seniste primitiivsete reo- ja vihmavee äravoolukanalite asemele uued paekivist müüritud kanalid või asendati need keraamiliste torudega. Toompea ja selle eeslinna heakorra eest hoolitsesid Toomgild ja Eestimaa Rüütelkond. 1882. aastal algasid Toompeal veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitustööd. Nagu võib lugeda kruntide sanitaarpolitseilise ülevaatuse andmetest 1872. aastal, juhtisid Toompea majaomanikud oma majapidamise reo- ja pinnaseveed lahtiste kanalite kaudu seni lihtsalt Toompea nõlvalt alla. Eeslinnade kanaliseerimisel tasusid kinnisvaraomanikud poole kuludest ja laenasid protsentidega linnale kulude teise poole katteks vajaliku summa. 1905. aastal ehitati koos kanalisatsioonivõrgu laiendusega ka kaks kollektorit vee juhtimiseks I ja II linnajaost merre. Kanalisatsiooni üldpikkus oli siis 42 versta. 1906. aastal asuti ehitama Pelgulinna kollektorit.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.