"Praegune noorem põlvkond tunneb end liiga vabalt, teistega üldse ei arvestata. Ainult mina – mul on niimoodi mugav ja mind ei huvita, mis edasi saab."

Alicja Pajur, bussijuht
Alkohol kui rõõmude allikas? (0)
19. mai 2008

Olete te juhtunud nägema tuikuvat pereema, kellel paarikuine imik käte vahelt bussipeatuses asfaldile kukub. Olete kordki kuulnud mõne tuttava lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas ta pisikesena koduukse juures isa trepilt kostvate sammude järgi alati aimas, kas isa on sel päeval võtnud või ei. Mina olen.

Olete te juhtunud nägema tuikuvat pereema, kellel paarikuine imik käte vahelt bussipeatuses asfaldile kukub. Olete kordki kuulnud mõne tuttava lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas ta pisikesena koduukse juures isa trepilt kostvate sammude järgi alati aimas, kas isa on sel päeval võtnud või ei. Mina olen.
Naljakas ja samal ajal kurb on seetõttu lugeda ühel päeval lehest, et alkoholipiirang on justkui mõttetu või ei toimivat, kuigi järgmisel päeval kurdab suurim õlletootja Saku Äripäeva esikaanel, et ta kasum on Tallinna müügipiirangu tõttu kolinal kukkunud. Selle uudise peale küsiks, et mis tõestust keelu toimimisele teile veel vaja on?
Alkoholi hävitavat mõju Eesti ühiskonnale kinnitab taas kord ka eelmisel nädalal avaldatud kogumik, mille kohaselt röövivad alkoholiga seotud kahjud (haigused, õnnetused) meie kõigi rahakotist aastas üle miljardi krooni.
Ent arvud ei peegelda inimlikke kannatusi. Alkoholism on Eestis niivõrd sage nähtus, et tegelikult oleme me sellega kokku puutunud kõik. Enamikul inimestel on ka alkoholipoeni lühem kui 10 minuti teekond, mis tähendab, et alkohol on riigi poolt sisuliselt defineeritud kui esmatarbekaup.
Sattusin hiljuti väisama Norra pealinna Oslot, kus nägin vaid paari alkoholipoodi. Nimelt saab seal nagu Rootsiski alkoholi osta vaid riigimonopoli kauplustest, mille aknad on muide kinni kaetud, et alkoholipudelid ei toimiks kutsuvate reklaamitulukestena.
Teiseks – need vähesed alkoholipoed suletakse päeval kell viis ehk samal ajal, kui enamik inimesi lõpetab tööpäeva. Mulle jäid märkamata longeropudelitega teismelised ja ka purjus inimesi ei kohanud ma tänaval pea üldse.
Paranemine algab probleemi tunnistamisest. Eestlane on ikka veel eitamise faasis ehk “jõehobu” võib olla elutoas, ent meie teeme näo, et seda pole. Olgu see siis alkoholismi, Eesti ränga majanduslanguse või millegi muu puhul.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.