"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Eesti olematust majanduspoliitikast (0)
19. mai 2008

Eesti majanduspoliitikaks on viimase 15 aasta jooksul majanduspoliitika puudunud, leidis majandusteadlane Heido Vitsur, esinedes Kodurahu foorumil.

Eesti majanduspoliitikaks on viimase 15 aasta jooksul majanduspoliitika puudunud, leidis majandusteadlane Heido Vitsur, esinedes Kodurahu foorumil.
Poliitika ja majandus on alati omavahel seotud olnud, aga neid võib siduda mitut moodi, arukalt ja sürrealistlikult. Eesti valis endale sellise toreda ja väga mõnusa majandusmudeli, mida nimetatakse neoliberaalseks. Selle puhul poliitikal ja majandusel erilist sidet ei ole ja majanduspoliitika sisu on majanduspoliitika puudumine. Hoitakse eelarvet tasakaalus ja arvatakse, et valuutavahetuskurss on meil niikuinii kinni naelutatud ja muu paneb turg paika.
Aga Eestis unustatakse näiteks täiesti ära, et Ameerikas, kellest me üritame igapidi eeskuju võtta, on sellised riiklikud krediidiagentuurid nagu Freddie Mac ja Fannie Mae saanud föderaalvalitsuselt sadu miljardeid dollareid vaid selleks, et päästa neid inimesi, kes on oma elamuehituslaenudega hätta jäänud.
Meie ütleme, et inimese oma risk, ega teda ei sunnitud. Eesti laenuvõtja pidi justkui teadma, et tuleb kriis, mille tõttu eestlased ja Eesti pangad jäävad rahast ilma ja raha läheb kalliks.

Tööpuuduse kasv
Viimase 15 kuu jooksul on Eesti 11protsendilisest majanduskasvust saanud rahandusministeeriumi arvates 3,7protsendiline, Eesti Panga arvates 2protsendiline ja on ka neid, kes ütlevad, et Eestil seisab ees negatiivne kasvutempo.
Peale selle on viimase 15 kuu jooksul meie hindade tõusu kiirenemine suurenenud umbes kaks ja pool korda, neljalt protsendilt kümnele protsendile. Ka registreeritud tööpuudus on kasvanud umbes 25%. Kui arvestame, et ka pool transiiti on tänaseks kaduma läinud, siis saame tulemuseks umbkaudu viis miljardit, kuid see on siseprodukti, mitte eelarve puudujääk.
Ent tõelised riskid meie majandusele olid siiski mujal, nimelt maailma rahaturus, arvamuses, et kui oleme hästi liberaalsed ega sekku majandusse, siis kõik läheb libedalt.
Viimase kolme aastaga on kasvanud ka Eesti eraisikute ja ettevõtete välisvõlgnevus kaks korda. Eesti “suur majandusime”, toimunud suur tõus, ei olnud midagi muud kui suurest raha sissevoolust tingitud mull. Kui nüüd öeldakse, et see on normaalne tsükkel, siis päris nõus ma sellega ei ole. Meie tsükkel oli millegipärast ääretult lühike, kaks-kolm aastat. Iirlaste “majandusime” kestis pikka aega, nemad said Euroopa kõige madalama arengutasemega riigist pea kõige rikkamaks – ja siis nad kukkusid.

Tugevused puuduvad
Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal kestis see buum samuti pikka aega; Eestis millegipärast ainult poolteist aastat. Põhjus on selles, et meie ajame poliitikat, mida võivad endale lubada superriigid: Inglismaa siis, kui ta oli Briti impeerium. Väiksemad riigid peavad vaatama, et need väikesed lained, mis rahaturgudel liiguvad, neil üle pea ei tõuseks. Me lubasime end väga kergelt ära uputada.
Eesti majanduse tugevusi on meil üsna raske leida. Räägitakse kogu aeg, et meil on konservatiivne majanduspoliitika. Eelarve tasakaal pole tegelikult konservatiivses majanduspoliitikas väga tähtsal kohal. Palju olulisem on see, kui palju riik sõltub välisrahast ja kas ta suudab iseendaga toime tulla. Kõik see Eestis totaalselt puudub. Eesti maksubilansi puudujääk on maailmas üks halvemaid. Eesti on kogu aeg olnud olukorras, kus peab saama kuskilt aastas 40–50 miljardit krooni rohkem, kui ise raha teenida või toota suudab. See on kohutav auk, veerand meie sisetoodangust.
Meie riigi võlg on väike, see aga ei tähenda meie finantsilist tugevust, sest meie inimestel on võlgu palju ja ettevõtetelgi piisavalt. Olukorras, kus raha on läinud kallimaks, on ettevõtetel üpris raske areneda. Ja sellepärast polegi imestada, et mitmed ettevõtted teatavad uste sulgemisest või poole tööjõu koondamisest.
Me oleme hoidnud oma eelarvet tasakaalus, kuid pole kontrollinud mitte mingil määral hindu sisemaal. Räägitakse, et konservatiivse eelarvepoliitika puhul võib nii teha. See on vale. Kui me hoiaksime näiteks riigieelarvest kokku neli miljardit krooni – kohutav kokkuhoid! –, siis mida tähendab see neli miljardit võrreldes 40 miljardiga, mida pangad sisse toovad ja mis laenatakse niikuinii? Hoiame ära ühe protsendi hinnatõusu, ent jätame parandamata maanteed ja remontimata koolid?

Eestlane siseturul nõrk
Kui aastaid tagasi käis Maailmapanga asepresident mööda Tallinna kauplusi, küsiti talt, kuidas talle Eesti kaubandus meeldis. Ta vastas, et üldse ei meeldi, sest ta ei näinud siin müügil Eesti kaupu.
Asepresidenti huvitas meie majanduse konkurentsivõime siseturul, sest kui riigil see puudub, siis ei tulda tõenäoliselt toime ka teistel turgudel. Selle tõenduseks on ka see, et Eesti kaubandusbilanss on tugevas puudujäägis 40 miljardiga.
Tulevikus on meie ees vähemalt kolm väga tugevat väljakutset. Esiteks – vananev rahvastik. Teiseks – Eesti haridussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et laps peab ise teadma, mida õpib, ja on ise süüdi, kui sellega hiljem leiba teenida ei saa. Samuti on Eesti teadusasutustega. Me teeme seda, mis meeldib, ega midagi selle nimel, et Eesti haridus, Eesti teadus ja Eesti majandus moodustaksid mingigi terviku.
Tehkem sellele süngele jutule kokkuvõte. Meil on siiski šansse, kuna maailmas on turge, mis kasvavad. Aga kui me laseme kõigel minna nii, et välisinvestorid tulevad ja ehitavad Eesti riigi, õitsva ja rikka Eesti riigi üles, veel ­rikkama, kui nad ise on, siis eksime väga sügavalt.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.