"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Madal maamaks kergitab hindu! (0)
19. mai 2008

Liiga madal maamaks jätab kinnisvara kohati kasutult seisma ja toetab ühe tegurina selle põhjendamatult kõrgeid hindu, leiab Eesti Konsulentide (ehk maamajandus-nõustajate) ühingu asutajaliige ja külaliikumise Kodukant eestvedaja Lauri Kallaste oma arvamusloos.

Liiga madal maamaks jätab kinnisvara kohati kasutult seisma ja toetab ühe tegurina selle põhjendamatult kõrgeid hindu, leiab Eesti Konsulentide (ehk maamajandus-nõustajate) ühingu asutajaliige ja külaliikumise Kodukant eestvedaja Lauri Kallaste oma arvamusloos.
Üle 80% kinnistutest (seda nii maksumuse kui ka mahu järgi) on vähem kui 20% isikute (sh liiga suures osas välismaalaste) valduses. Neist ülearu palju on sihipärasest või mõistlikust kasutusest väljas – n-ö “surnud pinnad”. Sellised nn “kodanike liikumised” nagu “Kodu Maamaksust Vabaks” teenivad seega just sääraste suuromanike kitsaid majandushuve, et nood oma seni üsna madala maksukoormusega investeeringutelt enam kulusid ei peaks kandma ja selle vara rahaline väärtus ei väheneks. Teiselt poolt toetaks maamaksu üldine vabastus sotsiaalset ebaõiglust, sest enamasustatud piirkonnas omandireformi ajal sel või teisel viisil kodu (tagasi) saanud pere vara suureneks veelgi, võrreldes mõne “metsa taga” elava tubli taluperega. Samas, Eestis on pensionäridele ja vähekindlustatud peredele maamaksu vabastus või kompenseerimine valikuliselt kindlasti vajalik.
Kindel on, et maamaksu oli vajalik Tallinnas tõsta. Optimaalse suurusega hästi korraldatud maamaks (või kinnisvaramaks) suunab kogu elukeskkonna, olgu see siis elamispind, mets, maa, mõisakompleksid, veekogud jne “surnud” kasutusest maksimaalselt aktiivsesse käibesse või mõistlikku kasutusse.
Maamaksul on ka sotsiaalne põhjendus – see hoiab ühiskonnas tasakaalu, toimides eesti rahva, meie laste ja lastelaste huvides. Maamaksu peab käsitlema teiste maksude, pikaajaliste majandusprotsesside ja hinnatasemete ühe komponendina, mitte seda kontekstist eraldi välja rebima. Tegemist on apoliitilise objektiivse majandusloogika küsimusega – selle mis tahes erakondlike huvidega sidumine on lubamatu. Ma ei ole kunagi olnud ühegi erakonna liige ega täida ka siinkohal ühegi erakonna tellimust. Kuid jah, olen “reformikates” pettunud, sest olgugi majandustaustaga inimesed, on Reformierakond asunud maamaksu tõstmise vastaste poolele. Ühelgi erakonnal ei ole eetiline vanainimeste abiga sellistes majandusküsimustes poliitilist kapitali koguda. Elukeskkond (kinnistu) ei ole kullakang, mida seisma panna, et see saaks paremaid aegu oodata.
Kujutage ette, et ühe kõigil N väikelinna elanikel kästaks teatud kuupäeval oma elamispinnalt välja kolida ja endale samas linnas kiiresti uus eluase leida – osta või üürida. Mis juhtuks elamispinna pakkumise hinnaga? Loomulikult tõuseks see eluruumi puuduse tõttu lakke. Müüjatel tekiks soov müügiga viivitada – ootame, las hind tõuseb –, see omakorda kergitaks hinda veelgi, kuni meile tuttava “kinnisvaramulli” lõhkemiseni. Sama tendents sai alguse Eesti omandireformi ajal. Mis iganes põhjendusel kinnistu, maa ja ehitise kasuliku pinna valdajaks saanud isikud hakkasid otsima võimalusi selle vara pealt teenimiseks. Mõnikord oli kõige kasulikum teenimise viis jätta kinnistu või hoone lihtsalt tühjalt seisma, sest selle vara rahaline vahendusväärtus tõusis kitsamas taustsüsteemis niigi, ilma lisakulutusi tegemata. Ühiskonnale vajalik eluruumi kasutusväärtus pidi paraku lühiajalise majandushuvi ees taanduma. Ka madala ehitusväärtusega hoonel, näiteks “penoplastist” majal, võib sellises vajaliku vaba pinna nappuse olukorras olla põhjendamatult kõrge turuväärtus.
Alakasutatud elamispind kui investeering või vahetuskaup toetab seega eluruumi defitsiidi kaudu põhjendamatult kõrget elamispinna hinda.
Ma ei räägi siinkohal muudest teguritest nagu ebakompetentsusest ning “küünilisest materialismist” ehk äärmuslikust ahnusest eluruumi – kinnisvara, maa ja metsaga – ümberkäimisel.
Omavalitsuste käsutuses võiks olla objektiivselt toimiv mehhanism, kuidas kinnistute kasutust sihipäraselt parandada, aga täna seda paraku ei ole.
Maamaks on võimalikest hoobadest üks leebemaid.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.