Kui oled terve talve rüganud tööandja heaks pere arvelt, aega ja jõudu säästmata, ja näikse, et ega su panusest eriti ehk väljagi ei tehta, siis on aeg taas endale mõelda.
Kui oled terve talve rüganud tööandja heaks pere arvelt, aega ja jõudu säästmata, ja näikse, et ega su panusest eriti ehk väljagi ei tehta, siis on aeg taas endale mõelda. Mitte vaid kõigile anda, vaid end laadida. Minna sportima, teha aiatööd, lugeda ja pühenduda enam lastele. Sest kogu maailmas kellegi poolt tegemata jäetud tööd ei pea sina küll ära tegema.
Eesti elu üks paradoksidest ongi see, et keskmine töötaja teeb ära suure töö ja mõnigi laisk ülemus või omanik soojendab end rahulikult laiseldes tugitoolis, teenides teenimatult ära nii suure palga ja preemia kui ka au ja kuulsuse.
Edu on tulnud mõneski firmas mitte niivõrd tänu ülemuse ennastsalgavale tööle, vaid lausa vaatamata sellele. Sest kasvavas majanduses raha lihtsalt voolas uksest ja aknast sisse.
Sama kehtib Eesti kohta üldiselt – majandusime taga polnud seni mitte eelkõige tarkade juhtide targad otsused, vaid mitmed muud tegurid: odav laenuraha, Soome lähedus, vana rasva ehk varasema aja saavutuste ja vara pealt teenimine jms. Selle olukorra paistel oli ka poliitikutel ütlemata mõnus end soojendada.
Ja nüüd majanduse langedes tulevad nad ja ütlevad muidugi teile: teil tuleb teha veel rohkem tööd ja vähem palka küsida. Kuigi – nagu öeldakse – kala mädaneb peast. Eesti majandusprobleemid ei seisne tavatöötajate väheses tööviljakuses, vaid valedes juhtides ja riigi- ja majanduskorralduse vildakates alustes.
Näiteks oleks välisettevõtetele ja suurepalgalistele maksukingituste tegematajätmine ilmselt sundinud meie firmasid rohkem pingutama – ja ka meie suur majanduslangus võinuks ehk väiksem olla. Ettevõtetelt tulumaksu kaotamine ja üksikisiku tulumaksu alandamine soosis tegelikult ettevõtete ja nende juhtimise tasandil ebaefektiivsust.
Ja rääkides veel maksudest – just majandustõusu vältel olnuks õigeim aeg koguda kõrgemate maksude abil riigikassasse suuri maksutulusid, et teha korda koolid, maksta lasteaednikele paremaid palku, korrastada teid, st ehitada üles riiki. Seda ei tehtud. Võib kindlalt öelda, et Eesti juhid ei ole seni kunagi piisavalt mõelnud Eesti riigi huvidele, eirates nii oma kodumaise majanduse kui ka rahva vajadusi. Ja omanikule oravarattas kasumit teeninud töötaja pole saanud eriti hinge tõmmata.
Mida siis ikkagi peaks tavainimene raskel ajal tegema? Ilmselt end rohkem koolitama, et hoida tee ikkagi arengule ja võimalustele lahti. Samuti hoolitsema rohkem oma tervise ja pere eest. Ja see on tegelikult iga eduka majanduse vundament.
Tallinn otsustas käituda samamoodi – teha tänavu linnaellu täiendav üle 300miljoniline rahasüst, et mitte inimeste pealt kokku hoida. Ka valitsus peaks mõtlema, kuidas tagada rasketel aegadel kõigi inimeste, eriti laste ja naiste sotsiaalne kaitse ning kõrge tööhõive. Majandusraskuste kiuste.
