Eesti ajakirjandus on mõnikord varjatult parteiline ning jätab sageli põhjendamatult mulje, nagu oleks Tallinna linn katastroofi äärel, räägib allolevas intervjuus rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik ja endine ajalehe Postimees peatoimetaja Tarmu Tammerk.

Eesti ajakirjandus on mõnikord varjatult parteiline ning jätab sageli põhjendamatult mulje, nagu oleks Tallinna linn katastroofi äärel, räägib allolevas intervjuus rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik ja endine ajalehe Postimees peatoimetaja Tarmu Tammerk.
Millised on Eesti peavoolu ajakirjanduse suurimad probleemid? Mis on nende põhjused?
Eesti üleriiklikku ajakirjandust iseloomustab aeg-ajalt varjatud parteilisus. See lööb eriti välja valimiste eel ja teistel poliitiliselt tundlikel ajahetkedel.
Eesti ajakirjandus justkui kõigub kahe hoiaku vahel. Ühest küljest üritatakse olla sõltumatu, mitteparteiline. Teisalt aga antakse järele erakondlikele instinktidele või siis omanike ja toimetuse vaimsete liidrite poliitilistele sümpaatiatele. Kui selliseid järeleandmisi tehakse uudiste valiku juures, oleme silmitsi ebaeetilise ajakirjandusega.
Õnneks ei ole toimetustes enam domineerimas hoiakuid, et kuidas me siis täna erakonnale A või poliitikule B ära teeme. Kuigi näiteks presidendivalimiste eel oli suhteliselt laialt levinud tõsimeelne kõnetus ajakirjanike vahel: kas sina oled juba sel nädalal andnud oma panuse, et Arnold Rüütlit tagasi ei valitaks?
Probleemidest veel: toimetusi kummitab heade ajakirjanike puudus. Maakonnaleht, mille ajakirjanik võidab üleriikliku ajakirjanduskonkursi, ootab hirmuga päeva, mil premeeritud ajakirjanik läheb Tallinna tööle. Käib tõsine ajakirjanike ülelöömine.

Kas Eesti ajakirjanduse sisule avaldab mõju see, et enamik väljaandeid kuulub sisuliselt kahele ettevõttele, ehk erakordne majanduslik koondumine?
Olen nõus, et meedia koondumine on suure mõjuga, aga see on nii positiivne kui negatiivne. Eesti kommertsajakirjandus on kahe suure grupi käes: Ekspress Grupp (suuromanik Hans H. Luik) ja Eesti Meedia (omanik Norra firma Schibsted). Ilma kahe suureta Eesti ajakirjanduses midagi olulist ei toimu! Tasakaalustav jõud on siin rahvusringhääling, mille programmid on ETV, Vikerraadio, Raadio 2, Raadio 4, Klassikaraadio, Raadio Tallinn. Rahvusringhäälingut rahastatakse riigieelarvest, aga ta ei allu sisu mõttes riigile, vaid on ajakirjanduslikult sõltumatu. Seda tagab lausa seadus, rääkimata ajakirjanduseetikast, millest kinnipidamist rahvusringhääling eriti tähtsaks peab.

Mis siis on meedia koondumise head ja halvad küljed?
Erakätes oleva ajakirjanduse kontsentratsiooni positiivne külg on hea majanduslik tasuvus. Suurte kontsernide väljaanded saavad endale lubada rohkem ajakirjanikke, paremaid töötingimusi jne. Aga kontsentratsiooni negatiivne külg puudutab sisu: kaks suurt saavad omatahtsi teatud teemad maha vaikida. Vaatad, et meediaväljaandeid on justkui palju. Aga tegelikult jooksevad niidid kokku vaid kahte kohta. Meedia liigne kontsentratsioon sisaldab endas ohtu demokraatiale. See oht on peaaegu nähtamatu. Riikliku tsensuuri tunned ju kilomeetri pealt ära, aga erameedias toimivat mitte.

Kas peale kahe suure kontserni ja avalik-õigusliku ringhäälingu siis teisi tegijaid ei olegi?
On ikka, aga hulga väiksema rolliga. On maakonnalehed jt kanalid. Suurte sekka pürgis ka Kalev Meedia (omanik Oliver Kruuda), aga see meediakontsern on endiselt verisulis. On ka uusi tuuli. Näiteks Kalev Meedia ajakiri Ärielu muutub üha enam tõsiseltvõetavamaks. Eriti kui mõelda, et ajalehe Äripäev igapäevased mulliks puhutud lood väsitavad. Telekanali Kalev Sport uus diskussioonisaade “Vastuargument” on oma iseloomult avalik-õiguslik, mitte kommertslik. Selline formaat – kaks ägedat väitlejat pool tundi arutlemas – võiks vabalt olla näiteks ETV programmis.

Kuidas suhtuksite sellesse, kui näites Eesti meediamogul Hans Luik saaks peaministriks, nagu näiteks Berlusconi Itaalias. Mis siis juhtuma hakkaks?
Eesti ajakirjandusele ja demokraatiale oleks see kõva pähkel. Osa meie juhtivast ajakirjandusest armub ka praegu pimesi mõnda poliitikusse, kel pole olnud sellist isiklikku otsesuhet ajakirjandusega. Kui nüüd aga meedia suuromanik istuks peaministri toolile, kestaks pooltes meediakanalites pikka aega uinutav mesinädalate periood. Aga teine kontsern annaks vahetpidamata turmtuld.
Olete öelnud, et meedia vaikib olulisi üritusi ja sündmusi maha (näiteks kas või Kodurahu foorum). Nimetage veel palun mõni näide.
Viimase aja asjadest meenub Rahvarinde 20. aastapäev, mille kajastamine jättis kokkuvõttes pealiskaudse mulje. Uudistasandil lugusid siiski siin-seal oli (näiteks AKs oli saate avalugu). Maalehes mindi süvitsi, ja mujalgi. Meediapilti laiemalt vaadates torkas aga silma, et tagasihoidlikuks jäi selle asjaolu väljatoomine, et Rahvarinde näol oli tegemist massiliikumisega, mille roll ei piirdunud vaid Eestiga. Seda märkis rahvusvaheline konverents Tallinnas, aga meediat see väga ei huvitanud. Üks meedia häbelikkuse allikas oli muidugi see, et riik tegi näo, et mingit Rahvarinnet pole kunagi olnud. Aga siit ka küsimus: kui valitsus peab suu, kas ajakirjandus peab järele tegema?
Või võtame majanduse seisu. Kas ajakirjandus oleks pidanud olema kriitilisem valitsuse poolt propageeritud hurraa-optimismi suhtes, et Eesti majanduses jätkuvad head ajad? Toimetustes ei tööta paraku paremad analüütikud kui Eesti Pangas või rahandusministeeriumis. Aga üks ajakirjanduse roll on ju kogu aeg küsida: kas see, mida meile, kodanikele, ametlikult räägitakse, on ikka nii? Vähemalt oleks ajakirjandus saanud poliitikuid ja ametnikke sundida majandusseisu kallal rohkem nuputama.
Üldiselt aga pole Eestis võimalik ühiskondlikult olulist teemat olematuks vaikida. Näiteks meelelahutuslikkusega tuntud Delfi ja SL Õhtuleht näitavad vahel tunduvalt rohkem sotsiaalset närvi, erksust ja tobedate poliitiliste tabude eiramist kui Eesti Päevaleht, Postimees või Ekspress.

Milliseid näiteid võiksite tuua meediakajastustest, mis on olnud kallutatud või mis on kahjustanud kogu ajakirjanduse mainet?
Ebameeldiv üllatus oli 2003. a Riigikogu valimiste eelne kajastus. Ei uskunud, et teatud osa üleriiklikust ajakirjandusest nõnda kõvasti ise oma sümpaatiatega kampaanias osalema hakkab. Liiga palju kumas läbi, et parempoolsed erakonnad peavad võitma. Siis veel abilinnapea Panovi juhtum jms. Ka 2006. a presidendivalimiste eel oli liiga palju samasugust ebaprofessionaalsust. Kui ajakirjandus on jalgupidi poliitikas, on see ebaviisakas ja kindlasti ka ebademokraatlik. Ses mõttes oli hämmastav, milline hoogne ümbersünd oli ajakirjanduses toimunud nüüd maikuus, kui märgiti Arnold Rüütli 80. sünnipäeva. Justkui oleks ta kogu aeg meedia suur lemmik olnud.

Milline paistab Tallinna linn üldises meediapildis?
Üldine tonaalsus Tallinna tegemiste kajastamisest jätab vahel mulje, et Tallinn on katastroofi äärel. Merepõhja kukkumast hoiavad Tallinna Nikolai Stelmach, Keit Pentus ja end poliitiliselt määratlenud korrespondendid.
Lumi (see, mis ükskord maha sadas) on koristamata – Savisaar ei tule tööga toime! Tänavad on tolmused – linnavalitsus maha võtta! Tänavate survepesu toimub suurtel teedel ka öisel ajal – inimesed ei saa magada, linnapea astugu tagasi! Seesama Savisaar: osaleb avalikel üritustel – tähendab, teeb häbematut propagandat! Ei osale avalikel üritustel – kus ta siis on, pressivaenlane selline?!
Oleks normaalne, kui iga Tallinna tänavaauk või tolmupilv ei moonduks ajakirjanduses sõjafilmi lahingukaadriteks. Kui lumi maha sadas (see üks kord märtsikuus), ei olnud Rakvere kesklinna kõnniteel muidu võimalik kõndida kui eesliikuja jalajälgedes. Kas seda kajastati kui maailma lõpu eelset seisundit? Ei. Tallinna kohta käis ajakirjandusest läbi aga peaaegu et erakorralise olukorra eelmäng. Tõsi, pealinnale on kõrgendatud nõudmised. Tõsi, ajakirjandus peab kriitiliselt võimu tegutsemist jälgima. Aga võiks vahelduseks märgata ka värskelt märgistatud jalgrattateid või mugavaid liinibusse, kus selge naishääl lindilt peatusi teatab, nagu välismaal. Tasakaal on asja nimi.
Endine TV 3 juht Andres Jõesaar ja praegune ringhäälingunõukogu esimees on öelnud, et kui on üks linnavõim, siis räägitakse, et teed on auklikud, ja kui teine, siis oleks nagu kõik korras, hoolimata teede tegelikust olukorrast. Äripäev avaldas ju äsja loo, mille põhjal on Tallinna teede seis viimase viie aastaga oluliselt paranenud ehk paremas seisus kui iial varem.
Põhjus, miks osa meediast Tallinna suhteliselt kritikaanlikult käsitleb, peitub selles, et linna valitseb Keskerakond, mis samal ajal on suurim opositsioonipartei parlamendis. Siit ka huvi, et mida Keskerakond ja tema prominentne liider Edgar Savisaar linnas teevad. Savisaar on ju teatavasti Eesti poliitika “kõige-kõige”, st tal on ühed tuliseimad ja ustavaimad toetajad, aga ka ühed kõige vihasemad ja kompromissitumad vaenlased.
Mu meelest võiks mõned üleriiklikud meediaväljaanded oma loomingut analüüsida, et näha: kramplik vigade otsimine Tallinna linnavõimu tegevusest muutub koomiliseks ja teeb lõpuks ka nende enda professionaalsele mainele kahju.

Kas rahvusringhäälingus on tõesti objektiivsusega lood nii hästi? Näiteks ETV saade “Aeg luubis” on olnud mitmete hinnangute järgi kallutatud.
Rahvusringhäälingu tasakaalustatusega ei ole olulisi probleeme. Aeg-ajalt võib kritiseerida näiteks mõnda konkreetset uudislõiku, aga kokkuvõttes on uudiste- ja publitsistikasaated tasakaalus. Saatega “Aeg luubis” seoses meenub üks kaebus eelmise aasta lõpust, mida menetledes leidsin, et Riigikogu liige Ester Tuiksoo sai ebapiisavalt sõna, kuigi saates tekkis tema ümber negatiivne foon. Kui kallutatusele oleks aga tõsiseid konkreetseid etteheiteid, oleks neid ka minu lauale jõudnud!
Õige on see, et kõik meediakanalid, hoolimata omandivormist, peaksid püüdma olla võimalikult tasakaalustatud (välja arvatud muidugi erakonnalehed). Aga avalikkusel on rohkem õigust nõuda tasakaalustatud pilti nendelt meediakanalitelt, mida tehakse kõigi maksumaksjate rahaga. Nõuded nendele on kõrgemad kui erakanalitele.

Kuidas hinnata maamaksu teema käsitlust meedias? Inimeste hulgas külvati põhjendamatut paanikat, et nad ei saa hüvitist.
Tallinna maamaksu kajastuse maht jätab mulje ebamõistlikult kriitilisest tähelepanust, mis sellele teemale osaks on saanud. Ebaproportsionaalselt suur tähelepanu nii Tallinna seisukohalt kui kogu meediapildi seisukohalt. Lihtsalt ei saa aru, millega teenisid Eesti teiste piirkondade inimesed ära selle, et pidid peaaegu et igapäevase rituaalina kuulma tallinlasi tabanud maamaksu tõusust?

Millised on teie muljed uuenenud Pealinnast?
Pealinn on pärast uuenduskuuri päris ajalehe näo ja olekuga. Tunda on, et ametisse on võetud professionaalsed ajakirjanikud, kes lihtsalt ei edasta ametlikku teavet, vaid esitavad seda ajakirjanduslikult loetavas vormis.
Pealinn on saanud ka tsiteeritavaks leheks, võttes üles teemasid, mis pakuvad laia arutlusainet. Näiteks ingliskeelsete restorani- ja kauplusenimede teema tõstatamine on igati avalikes huvides ettevõtmine.
Lehes on mitmeid huvitavaid asju, mis aitavad pealinlasel oma linna ka laiemas plaanis vaadata. Näiteks lühiuudised teiste riikide pealinnadest. Ega me ise jalgratast leiutama pea.
Ka suurte eralehtede Tallinnale pühendatud leheküljed on mu meelest viimasel ajal paranenud. Näiteks mõned Postimehe Tallinna-küljed jätsid vahepeal mulje kui Tallinna Ärapanija, kõik on viltu! Ja linnaametnike kohmakate väljenduste üle tuleb ilkuda kogu raha eest! Nüüd sellist hoiakut pole. Eesti Päevaleht on oma Tallinna-külgi elavdanud tuntud linnakodanike arvamuskildudega jne. Kui need parendused suurtes lehtedes on natukenegi seotud uuenenud Pealinnaga, on tubli tegu tehtud.

Meie tegemiste vastu tunnevad ka eralehed kummaliselt palju huvi, millest see on tingitud?
Uuenenud Pealinn/Stolitsa hingab kuklasse eralehtedele, kes ka Tallinna teemat püüavad aktiivselt kajastada. Tallinnas on ju nii palju elanikke ja ettevõtlust, see tähendab ka kõige suuremat reklaamiraha, mis on eralehtede peamine sissetulekuallikas.
Selline tähelepanu tuleb tuttav ette, sest näeme samasugust asja ka rahvusringhäälingus. Huvi peamine põhjus on selles, et tegu on maksumaksja raha kasutamisega. Erameedia vastu on selline huvi väiksem.
Samas on Pealinna kui munitsipaalajalehega seotud üks põhimõtteline probleem – see on sõltumatuse küsimus. Kui vaba saab Pealinn olla, kui tema omanikuks on Talinna linnavalitsus?
Praegu on Pealinn poliitilise sõltumatuse hoidmisega hakkama saanud. Aga kui valimised lähemale tulevad? Kus on garantii, et võimulolijad ei soovi oma omandis olevat lehte enda propageerimiseks ära kasutada? See on kõikide munitsipaallehtede fundamentaalne probleem. Üks osaline lahendus oleks, et Pealinn on selgelt linnakodanikku informeeriv leht, võtmata endale ideoloogilise arvamuskujundaja ja poliitilise tribüüni funktsiooni. Kui munitsipaalomandis olev leht teeb liigselt poliitikat, võib järgmine linnavõim ta lihtsalt kinni panna, nagu juhtus hiljuti Londonis.

Mida ütlete kakskeelse ajalehe väljaandmise kohta?
Eesti eralehtede kogemus näitab, et sajaprotsendiline tõlkeleht ei tööta. Seetõttu on igati normaalne, et Pealinn ja Stolitsa ei ole täielikult identsed. Aga tunduvalt hoolikamalt tuleks toimetusel vaadata, et poliitiliselt tundlikud materjalid, mis võivad mõjutada rahvustevahelisi suhteid linnas, ilmuksid mõlemas ajalehes. Et ei jääks muljet, nagu püütaks eri rahvusrühmadega manipuleerida. Samas peab näiteks Stolitsa juhtkiri olema kraadides emotsionaalsem kui Pealinna oma. Temperamendid on lihtsalt erinevad ja materjalide erinevus on põhjendatud.
* * * *

Tarmu Tammerk,
rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik
• jälgib, et rahvusringhäälingu programmid oleksid tasakaalustatud;
• lahendab inimeste kaebusi rahvusringhäälingu saadete kohta.
Kontakt: tarmu.tammerk@err.ee, tel 611 4117