Kõigil põnevuseotsijail on juba pea aasta olnud võimalik võtta ette jalutusretk Tallinna iidsetes kaitsekäikudes, samuti on hiljuti valminud maa-alune tunnel, mis ühendab käike Kiek in de Kökiga. Omal ajal oli bastionide ja kaitserajatiste ehitamine kõigi linnaelanike kohus.

Kõigil põnevuseotsijail on juba pea aasta olnud võimalik võtta ette jalutusretk Tallinna iidsetes kaitsekäikudes, samuti on hiljuti valminud maa-alune tunnel, mis ühendab käike Kiek in de Kökiga. Omal ajal oli bastionide ja kaitserajatiste ehitamine kõigi linnaelanike kohus.
Seoses Vabadussõja võidusamba rajamisega ajaloolise Ingeri bastioni nõlvale on Tallinna kindlusarhitektuur, 16.–18. saj pärinevad muldkindlustused, taas huviorbiiti tõusnud.
Esialgselt vaid oma kõrgusega kaitset pakkunud Tallinna linnamüüri hakati tulirelvadele kohandama 15. sajandil. Müüritornid kohandati raskete tulirelvade kandmiseks ning sajandi lõpul hakati rajama ka müürist eemalseisvaid kindlusehitisi: suurtükitorne, kofreid ja rondeele ning hiljem ka bastione.
Kindlustajate erilist tähelepanu nõudis just linna lõunakülg, mis oli mugavalt looduslikult positsioonilt, Tõnismäelt, kergesti rünnatav.
Uue tõuke muld- ja vallkindlustuste ajakohastamiseks ja laiendamiseks andsid teravnenud suhted Venemaaga, mis viisid Liivi sõja puhkemisele 1558. Tallinnas alustati kahe esimese bastioni rajamist Toompea ordulinnuse lõunaküljele, esijoones Pika Hermanni torni kaitseks. Esimesed bastionid püstitati vana-itaalia süsteemi järgi, lääne poole rajati väike bastion, Kiek in de Köki kõrvale poolbastion.
16. saj lõpul ja 17. saj alguses võttis linna kindlustustöödest osa ka tuntud ehitusmeister ja skulptor Arent Passer. Nende tööde käigus ehitati Toompea lõunaküljele Riia- või Toomväravana tuntud vallivärav.
Seoses Rootsi–Vene suhete teravnemisega 1670. aastate algul asuti Tallinnas taas intensiivsemalt muldkindlustusi ehitama. 1686. a esitas Rootsi riigi kindluste ülem Eric Dahlberg kuningale kinnitamiseks Tallinna bastionide vööndi täieliku väljaehitamise generaalprojekti. Mainitud projekt nägi ette 11 bastioni ja 6 raveliini ehitamise ümber linna. Projekteeritud uutele bastionidele anti nimed Rootsi tolleaegsete provintside järgi: Ingeri, Rootsi, Gootide, Vendide, Soomemaa, Skoone, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Breemeni ja Pommeri.
Suurejooneline plaan käis linnale üle jõu, kavandatud bastionidest jõuti valmis ehitada kolm: Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid. 1696. aastal olid riigi ja linna kahasse ehitatud Ingeri bastion koos läänepoolse Rootsi bastioniga peaaegu valmis.
Bastionide rajamine oli ränk töö, mis lasus kohustusena kõigil linna elanikel. Vaesemad linlased ja eeslinnade elanikud pidid vallikupja sundusel ise ränka vaeva nägema, jõukamad kodanikud palkasid vallitöödele kehvemaid kaaslinlasi ning kandsid rahalisi kohustusi kindlustuste rajamiseks ja relvastuse hankimiseks.

Ohtlik muutus menukaks
Kindlustuste ehitustöödel rakendati suurel arvul ka riigisõdureid kohalikust garnisonist, sageli isegi Soomest kohale toodud sulasrahvast ning rüütelkonna kaudu pärisorjadest eesti talupoegi.
Põhiline ehitusmaterjal bastionide püstitamiseks saadi vallikraavi kaevamisel, osa pinnast veeti aga kohale Tõnismäelt.
Bastionide muldkehasse rajati kasematt-käigud. Käikudel oli luureülesanne – neid kasutati vaenlase maa-aluse mineerimistöö jälgimiseks.
Krimmi sõja järel kustutati Tallinn 1857. aastal kindluste nimekirjast ja selle maapoolsed muldkindlustused anti 1858. a alguses Eestimaa tsiviilkubernerile üle. Algas järk-järguline vallikraavi täitmine ning bastionide haljastamine.
Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Ingeri bastion veel kõndimiseks ohtlik ala, puudusid igasugused piirdeaiad, Harju värava poolt ei olnud korralikku ülesronimise võimalust. Olukord muutus 1861. aastal, kui valmis Komandandi tee. Juba järgmisel aastal võttis bürgermeister C. Mayer bastioni korrastamise oma südameasjaks, mäele rajati jalutusteed, hakati ehitama paviljoni. 1865. aastal laskis Mayer oma kulu ja kirjadega ehitada kivitrepi Harju tänava algusest Komandandi teeni, tema nime järgi kutsutakse seda treppi tänaseni.
Ingeri bastion ehk rahvapäraselt Harjumägi omandas peagi ka lõbustuskoha funktsiooni. Esialgu oli seal suvekohvik, kus jalutajad võisid juua teed, kohvi või värskelt lüpstud piima. Mäe populaarsus tõusis kiiresti, kui sinna 1887. aastal rajati suurem lõbustusettevõte. Sinna kerkisid restoran, kontserdiväljak kõlakojaga, keeglirada. Restorani kõrval oli väike spordiväljak võimlejatele, kuhu olid püsti pandud ronimispuud ja muud abivahendid.
Samal ajal kui Harjumäel töötas lõbustuspark, jäi bastioni ümbrus veel kauaks üsna korratusse. Vallikraavid olid linna prügimäeks. Kaarli puiestee rajamist alustati küll 1860. aastatel, kuid veel 1867 karjatati seal lehmi.
20. saj alguseks sai vallikraav lõpuks täis ja tasaseks. Linnavalitsus laskis sinna rajada tenniseväljakud, mis said valmis 1905. aastal. Peale tennise sai seal mängida ka neil aegadel üsna populaarset murumängu kroketit. Veel teinegi spordirajatis ehitati vallikraavi – Toomkooli võimla, mis sai valmis 1908. aastal. Ka võimla juurde kuulusid spordiväljakud.

Bastionidest kasu ka moodsas sõjas
Vahepeal unustusse jäänud bastionide käikudes algas uus elu 1930. aastate lõpul, kui käigud omandasid taas kaitsefunktsiooni – sinna rajati õhu- ja gaasikaitsevarjendid. Käigud krohviti osaliselt üle ja varustati tehnovõrkudega: elektri-, vee- ja kanalisatsiooniühendusega, paigaldati õhuvahetus- ja puhastussüsteem, tehti varuväljapääsud. 1944. a 9. märtsi pommitamise ajal päästsid Ingeri bastioni varjendid sadade tallinlaste elud.
Nüüd on siis vana Ingeri bastion taas linlaste tähelepanu keskmes ning seda tänu Vabadussõja võidusambale. Harjumägi koos Vabaduse platsi piirkonnaga on omandamas uut ilmet ja tähendust. Muinsussõprade rõõmuks on taas nähtav Ingeri bastioni idapoolne eskarpmüür ning loodame, et see ka ehitustöödest puutumata jääb.
Samas käib vilgas elu ka Harjumäe all, eelmainitud maa-alustes kaitsekäikudes. Tallinna Linnamuuseum korraldab seal juba üle aasta menukaid ekskursioone, valminud on uus maa-alune tunnel, mis ühendab käike Kiek in de Kökiga. Veidi rohkem kui aasta pärast peaks valmima uus nüüdisaegne muuseumikompleks, mis hõlmab renoveeritud Kiek in de Köki suurtükitorni ja ekspositsiooniga täiendatud bastionikäike.
Sel suvel on käigud külastajatele avatud. Ekskursioone saab tellida Kiek in de Köki telefonil 644 6686.
Suured muutused on aset leidnud ka Ingeri bastioni esisel alal, kadunud on seal üle sajandi asunud tenniseväljakud, asemele on tulnud autoparkla ning lähiajal avab endises tennisekohvikus uksed kohvik Kaarli.