“Kes teeb lõpuks lääne inimesele selgeks, et armastus auto vastu – see on haigus, raske psüühiline haigus, mille peamiseks põhjuseks on alaväärsuskompleks. Sest kes on keskmine inimene, kui talt auto ära võtta? Mitte keegi.” Nii kirjeldas kirjanik Kalle Käsper SL Õhtulehes hiljuti tabavalt meie üleliia autodesse kiindunud ühiskonda.
Samas on selge, et paljudele on auto tõesti hädavajalik, ehk enim just mitme lapsega pereemadele. Siiski – märkimisväärsele osale inimestest on kallis auto siiski pigem moehaigus. Ja kui analüüsida, kust autoepideemia alguse on saanud, siis tuleb visata kivirahe nii meedia kui kahjuks ka omaenda riigi kapsaaeda.
Et ajakirjandus on niivõrd selgelt olnud automüüjate lõa otsas, näitab veenvalt juba see, kui palju lehekülgi on eri väljaannetes pühendatud aastaid (kuulsuste) autoteemadele – nii otsese kui varjatud reklaami kujul.
Ent ka tõsiseid ajakirjanikke on pikka aega erutanud palju enam küsimus teede rahastamisest ja lood asfaldiaukudest kui näiteks teemad meie pikaajaliste töötute või vaesuses kasvavate laste ja nende vanemate olukorrast. Asfalt ja elutu autoromu on alati olnud kraadi võrra tähtsam kui inimene.
Autoarmastusega käsikäes on olnud ühiskonnas otseselt levinud ühistranspordi halvustamine, mistõttu “normaalne” inimene ei peaks justkui bussiga sõitma.
Argumendiks kõlab sageli muide see, et seal näeb vale osa (!) ühiskonnast.
Autohaiguse sügavaimad juured peituvad faktis, et kogu kümnendi on autoostjatele riigi toel sisuliselt kehtinud n-ö “hullud päevad”. Erinevalt teistest Euroopa riikidest puuduvad meil ju nii tavapärased saastamise piiramisele suunatud automaksud, rääkimata kallite ehk luksusautode maksustamisest.
Autostumine peegeldub otseselt ka meie riigi makromajanduslikes negatiivsetes tulemustes – riigi kaubandusbilansi puudujäägis on osaliselt süüdi just massiline autostumine, sest autodele kulutatud raha lendab ju välismaa tootjate taskusse.
Valitsus keeldus tänavu rahastamast ka Tallinna Lasnamäe trammiprojekti, mis näitab, et ühistransport on riigile selgelt kümnendajärguline küsimus.
Samas on Tallinnas ka asjad paranemas, sest ühistranspordi kasutajate arv tõuseb. Seda nii tänu uutele bussidele kui ka ühistranspordiradadele. Ajal, kui autod oma rajal teosammul edasi liiguvad, vuhiseb buss neist kiiruga mööda. Ummikus hambaid krigistavad autojuhid aga saavad ilmselge signaali, et autosõit pole alati ajavõit.