"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Vanalinna rusudele taheti luua futuristlik linn (0)
02. juuni 2008

Nõukogude ajal pidas mõni ehitusasjatundja 80% protsendi vanalinna hävitamist tõsimeeli inimeste elutingimuste parandamiseks.

Nõukogude ajal pidas mõni ehitusasjatundja 80% protsendi vanalinna hävitamist tõsimeeli inimeste elutingimuste parandamiseks.

Huvi Tallinna ajaloo ja arhitektuuri vastu tekkis baltisakslaste hulgas 19. sajandi lõpul. Sellega seoses hakkasid nad kaitsma veel säilinud ajaloolisi ehitisi, näiteks parandama eriti halvas seisukorras olevaid linnamüüri lõike ja torne. Samuti propageerisid nad Tallinna keskaegset arhitektuuri mujal Euroopas. Tollest perioodist väärivad esiletõstmist kunstiteadlane Eugen von Nottbeck ning arhitekt Wilhelm Neumann, kes avaldasid 1896–1904 esimese Tallinna ajalugu ja arhitektuuri käsitleva monograafia. Sarnane tegevus jätkus ka Eesti Vabariigi aastail, mil vanalinn suures osas heakorrastati.
Teise maailmasõja ajal, 9. märtsil 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi võimsalt Tallinna. Rünnakus hävis osaliselt või täielikult neli kvartalit Harju ja Niguliste tänava ümbruses. Vigastada said või hävisid üksikud hooned ka mujal üle terve all-linna. Varemeteks muutusid Niguliste kirik ja vaekoda, lisaks sellele põles maha raekoja torn. Ligikaudsete hinnangute kohaselt kadus tollal umbes 10% vanalinnast.

Taastamise asemel uus häving
Sõjajärgses taastamistuhinas oli Nõukogude Liidus, aga ka Lääne-Euroopas, tihti kombeks linnade varemeväljade tasandamine. Tublil eestiaegsel arhitektil ja sõjajärgsel muinsuskaitsjal Ernst Ederbergil õnnestus õhku laskmisest päästa vaid märtsipommitamise tagajärjel varemetes Niguliste kirik. Harju ja Niguliste tänavate varemed lammutati, suure osa hoonete asemele rajati tühi haljasala. 1946. aastal lammutati vaekoja varemed, mille müürid olid suhteliselt hästi säilinud. 1950 lõhuti maha ka Kullassepa tänava läänekülg, kus elamute varemed olid täiesti taastamiskõlbulikud.
Lammutamise ettekäändeks sobis nii rusude varisemisohtlikkus kui varemeisse peituvate pättide ohjeldamine. Tõenäoliselt oleks saanud palju rohkem varemetes olevaid ajaloolisi ehitisi restaureerida, kuid seda ei soosinud otseselt ka tollane stalinlik ehituspoliitika, mis põhines nõukogulikul pseudoklassitsismil. Lammutamise üks põhjus oli ka mineviku ja saksapärase kunstipärandi taunimine. Varemete lammutamisega avanes võimalus modernistliku linna rajamiseks endiste kitsaste tänavate ja halvasti valgustatud kvartalite asemele.
Osa kergemini purustatud vanalinna ajaloolisi hooneid siiski taastati, tugevasti purustatud alad aga hoonestati osaliselt 1940.–70. aastatel uute ehitistega. Purustatud aladele uusehitiste püstitamisel peeti enamikul juhtudel kinni olemasolevate hoonete suurusest ning stiilist, kuid tehti ka mitmeid vigu. Näiteks tekkis Kullassepa tänava läänekülje taastamisel tagasiaste keskaegsest tänavajoonest, tehes tänava algsest 3–5 m laiemaks. Ka Vana-Posti tänava ja Müürivahe tänava lääneosa on mõneti laiemaks tehtud. Keskaegse linna seisukohalt täiesti sobimatu oli aga neoklassistsistlikus stiilis kino Sõprus tekkimine Müürivahe ja Vana-Posti tänava nurgale 1950. aastatel, millega tekitati keskaegse kvartali nurga asemele vanalinna kohta tavatult suur plats ning keskaegsele linnale võõras dominant. Ka ei sobi keskaegsesse linna Vana-Posti ja Suur-Karja tänavate nurgale Nõukogude mereväe rajatud viiekorruseline neoklassitsistlik pillava dekooriga hoone.
Nõukogude kord tõi endaga kaasa siiski ka arhitektuurimälestiste kaitsmise institutsioonid, nagu näiteks Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus, kuid kultuuriväärtuste säilitamine jäi esmalt asutuse töötajate endi südametunnistusele. Õnneks asusid neid ametikohti täitma väga hea vana kooli arhitektuuri-, kunsti- ja ajalooharidusega inimesed (Helmi Üprus ja Villem Raam Teadusliku Restaureerimise Töökojas), kes mõjutasid kultuuriväärtustesse pieteeditundega suhtuma ka hulga uue põlvkonna noori arhitekte ja insenere (Rasmus Kangropool jpt).

Vanalinna asemele hruštšovkad
Hruštšovi sula ajal hakati samuti enam restaureerima, 1953 laoti üles Niguliste kiriku sõjas hävinud müüriosad, samuti sai hoone uue katuse. Taastati ka raekoja tornikiiver ja tugevdati linnamüüri eriti halvas seisukorras olevaid lõike, tehes samas ka nende rajatiste ehitus-arhitektuurilisi uurimistöid. Vanalinna hakati vaatama ka kui unikaalselt säilinud tervikut.
Siiski avaldati 1962. aastal üks kandidaaditöö, mille kohaselt oleks lammutatud 80% vanalinnast ning asemele ehitatud kuni 10korruselised büroohooned. Sooviga ehitada uus ja parem linn nõudis ehitusinsener Paul Härmson aga vanalinna mahalammutamist kaubamajast Balti jaamani. 1963. aastal kirjutas ta Rahva Hääles artiklid “Linnaehitus teaduslikele alustele” ja “Kas linna tsenter või muuseum?”, propageerides futuristliku linna ideed – lammutada kitsaste hoovide ja kõverate tänavatega vanalinnas majad, kus tema sõnul on pimedates korterites ilma keskkütte ja veevärgita ebainimlikud elutingimused. Mehe plaan jäi siiski vaid plaaniks. Selleks ajaks olid ka juba selged uuslinnaosade vead – üksluisus ja kõledus, mis sundis osa kultuurieliiti, näiteks Enn Põldroosi ja  Rasmus Kangropooli, modernistlikele totrustele vastu astuma.
Kunstiajaloolase Helmi Üpruse ja arhitekt Rein Zobeli juhtimisel valmis ulatuslik uurimus vanalinna kui terviku väärtustest, mille alusel andis ENSV Ministrite Nõukogu 1966. aastal välja määruse Tallinna vanalinna kaitsetsooni kehtestamiseks. Määruse järgi oli keelatud vanalinna omavoliline ümberehitamine.
1980. aasta olümpia purjeregati ettevalmistamise käigus sai vanalinna korrastamine appi kutsutud Poola restaureerijate käe all uue hoo.
Tänapäevaks on korrastatud enamik säilinud linnamüüri torne, mis on saanud ka algsele lähedase väliskuju uute katuste, taastatud laskeavade jms näol. Kolmel linnamüüri lõigul, Nunnatorni ja Kuldjala torni vahel, Hellemanni ja Neitsitorni juures on ennistatud ka vana puidust kaitsekäik. Taastatud on Raekoja esialgsele lähedane sise- ja väliskuju, konserveeritud ja restaureeritud on Dominiiklaste kloostri säilinud ehitusosi. Algsele lähedasel kujul on taastatud Neitsitorn, Lühikese jala väravatorn ja Niguliste kirik. Restaureeritud on ka paljusid keskaegseid elamuid ja aitu, säilitades, tuues esile ja sageli ka taastades neis ajaloolised konstruktsioonid. Suur osa ajaloolisi hooneid on neil aastatel käinud läbi restaureerijate käe alt.
1997. aastal tunnustati Tallinna vanalinna kaitseala, mis kätkeb endas ka vanalinna ümbritsevat rohelist pargivööd, arvamisega UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.